Õhtusöök üheksale. Juba.

Tänane kiidulaul läheb mu sõbranna(de)le. Mul on üks väääääääga aktiivne sõbranna, nii aktiivne, et ma teiste sõbrannadega lausa räägin teda taga. Aga heas mõttes. Me ei suuda mõista, KUIDAS ta kõike seda jõuab - töö ja kodu kõrvalt käib ta sajas tuhandes ringis, on sajas tuhandes erinevas hoolekogus (või mis moodi neid kohti nimetakse, kus lastevanemad koolides ja lasteaedades otsustajate grupi moodustavad), lõpetas magistriõppe, kirjutab artikleid, heegeldab, koob, küpsetab, meisterdab, organiseerib meile teistele sõbrannadele tegevusi. Näiteks teeme me juba saja tuhandes aasta tema algatusel üksteisele advendikalendreid ja  peame väikeses FB grupis oma Meisterkoka võistlust. Kõige suuremaks ja püsivamaks ettevõtmiseks, mis tema algatusel ellu sai viidud, on "Õhtusöök üheksale juba". Enne kui ma sellest lähemalt räägin, mainin ma ära, et selle sõbranna kolm last on ka musterlapsed, edukad ja intelligentsed. How is that possible, et ta kõike seda jaksab? Teda võiks vabalt kandideerida Aasta Ema või Aasta Inimese või Aasta Õpetaja või Aasta Organiseerija tiitlile. 

Aga nüüd siis õhtusöögist. See sai alguse 2010. aastal ja meid oli kuus. Kõigi ühiseks nimetajaks üks ühine sõbranna, kes meid kokku ajas. Pean ausalt ütlema, nii nagu olin skeptiline selle grupi sobivuses mina, olid seda ka teised. Me hakkasime sellest õhtusöögitamisest üht raamatut kirjutama, jagan teiega (kuigi ma vist kunagi olen seda juba teinud?) üht lõiku: 

 "See ei ole hea idee, mõtlesin ma endamisi, kuid ei julgenud ka koheselt „ei“ öelda, lubasin lihtsalt, et mõtlen sellele, kuigi olin sisimas juba kindel, et see üritus ei ole minu teetassike. Mis sellest, et söögitegemine ja söömine mõlemad kuuluvad mu lemmiktegevuste hulka. 

Esimese niiöelda tutvustava õhtusöögi võõrustajaks pidigi olema idee generaator ise. Väike värin südames vajutasin ma kella seitsme paiku viiekordse maja ees uksekella, minulikult olin ma õhtusöögile tund aega hilinenud. „Nimelt kiusavad“ mõtlesin ma kolmandat korda uksekella lastes, kui keegi ikka veel polnud ust avanud. Lõpuks ometi vastas hääl, mis ei kuulunud Heilyle. „Laske nüüd sisse!“ nõudsin ma ülbelt. „Kedagi ei ole kodus,“ vastas hääl teiselt poolt sama ülbelt. „Ärge tehke nalja!“ nõudsin ma sisselaskmist, kuid hääl teisel pool uksekell-telefoni püüdis jätkuvalt vaimukas olla ning väitis, et olen päevaga eksinud. Mul tekkis juba tahtmine ringi keerata, minu eelaimdus selle kohta, et ma ei sobi sellesse õhtusöögiseltskonda, tundus paika pidavat. Siiski andis hääl teisel pool uksekell-telefoni viimaks alla ja lubas mind edasi, ise ikka veel itsitades, et olen päevaga eksinud.

Korteris valitses totaalne vaikus. Väga naljakas, mõtlesin ma, nüüd on ennast ära ka veel peitnud, et ma tõepoolest arvaksin, et olengi valel päeval tulnud. „Tulge nüüd välja!“ hüüdsin ma, „ma saan juba aru, et ma jäin hiljaks ja te tahate mulle lihtsalt tagasi teha!“ Peale vaikse itsitamise minu kõrval ei kostunud kusagilt mujalt ei kippu ega kõppu.

„Ma ju räägin sulle, et kedagi ei ole kodus. Õhtusöök oli eile,“ jätkas mind vastu võtnud tütarlaps. 

Raputasin pead. See ei saanud võimalik olla, et mina midagi segamini olin ajanud. Heily ise oli siis mind valel päeval kutsunud. Tütarlaps raputas pead. Kõik olid kutsutud eilseks. Kaasa arvatud mina. „Ei,“ raiusin ma vastu. Me vedasime vahuveini peale kihla ja kibekähku logisin ma end Facebooki sisse, et kontrollida, kuna õhtusöök tegelikult olema pidi. Nii kurb kui see ka polnud, olin ma juba minut hiljem kihlveo kaotanud.

Nii kohtusin ma esmakordselt THE Maikiga. Kaotasin talle vahuveini. Jäin ilma esimesest õhtusöögist. Kuid olen osa saanud järgnevatest õhtusöökidest."

Maikiga olin ma ka varem kunagi kohtunud, kuid meil ei tekkinud absoluutselt mitte mingit klappi, me ei arvanud teineteisest midagi (head) ja ilmselgelt oli ka see üks põhjus, miks ma olin õhtusöögigrupiga liitumisel skeptiline. Tänaseks päevaks ütlen ma, et THE Maiki on üks mu vaimukamaid ja abivalmimaid sõbrannasid. Teda ei annagi kirjeldada, teda tuleb tunda. Meil on nii palju lõbusaid seiku, et need ajavad naerma ka aastaid hiljem. (Kas nukumajas magamist saab unustada?  Või lolli lora, kus ta mulle rääkis, et üks mu sõbranna tegelikult mind ei salli ja hasartmängusõltlane ning ma jäin uskuma? Sry, Evelin, Maiki rääkis su sõltuvusest nii veenvalt:D)

Ma ennustasin õhtusöögigrupile lühikest iga, kuid nagu te aru saate on see toimunud juba viis aastat ning kuuesest grupist on saanud üheksa punt. Me oleme kõik nii erinevad kui üldse olla saab, mitte mingi loogika ei ütle, et me võiksime ühise grupina toimida, aga näete...Kõlab lollakalt, aga mul on au sellesse gruppi kuuluda. Aitäh, Heily, et sa nii aktiivne oled!

   

 

PS: Me peaksime uuesti hakkama pilte tegema!!!