Paik, kus muinasjutud ja saagad ellu ärkavad

Kas te suudate uskuda, et selline koht on maailmas päriselt olemas? Et see ei ole photoshop? Ma olen Loofootides ja Põhja-Norras käinud üks kord elus, siis kui ma olin vahetusõpilane. Mul ei ole sellest reisist eriti palju pilte, sest siis ei olnud ju nutiseadmeid ning 36 pilti tavalisel kaameral sai kiiresti täis klõpsutatud (enne kui ma teadsin, millised kohad ja vaated meid veel ees ootamas on, ning osa neist läks ka luhta), kuid selle eest on mu peas pildid sellest reisist sama värsked nagu oleks ma seal eile käinud. Mitte 18 aastat tagasi. 

Kas te suudate uskuda, et Anton on alati kõik oma klubi vahetusõpilased Põhja-Norra reisile viinud? Samal ajal kui meie Yukoga nautisime reisi Hurtigrutal, vuras tema autoga meile Tromsøsse vastu. 1500 km. Tagasi sõitsime me kõik koos autoga. See oli üks äärmiselt meeleolukas reis. 

Trollfjordist läbi sõitmine ei lähe vist meelest kellelgi, kes seda kogenud on. Ühtäkki keerab laev mägede vahele, kus loodus on aukartustäratav - kõrged mäetipud ja massiivsed, läbimatud mäed peegeldavad vaiksest tumedast veepeeglist teile vastu. Vaikus. Te hoiate hinge kinni, kas laev tõepoolest mahub sealt läbi. Kolm kilomeetrit põnevust. Trollfjord, mis asub Vesterålenist lõunas, on avause juures vaid 70m laiune. Pole siis ime, et kõik hinge kinni hoiavad. See on maagiline koht. Maagiline hetk. Te ei imestaks sugugi kui kõik saagad ja lood, mida te Põhja-Norra kohta kuulnud olete, tõeks saaks. 

Trollfjordi pääseb vaid mereteed pidi. Ma mäletan, et seal pidi ka paar majapidamist olema. Ei tea, kas keegi elab seal ikka veel? 

Mul on hea meel, et ma olen sellisel reisil saanud käia. Ma läheks sinna muidugi iga kell tagasi. Igal aastaajal. Lisaks sellele tahaks ma nii kohutavalt külastada Svalbardi. See tundub nii hullumeelselt ekstreemne.

Edasi käisime me vähemalt minu arvates läbi kõik põhjaranniku saarekesed. Neid oli vähemalt tuhat. Ma ei suutnud aru saada, kuna me ühelt saarelt teisele jõudsime, kuna me mandri peal olime ja mis suunas me liikusime. Orienteerumises ei ole ma kunagi eriti tugev olnud. Tranøy’lt jäi mulle meelde Tranøy majakas, Tranast Petter Dassi kabel ja Hamarøy’st Knut Hamsun. Petter Dassist rääkis Anton terve tee erilise vaimustusega. Alstahaugis imetlesime me vähemalt veerand tundi Petter Dassi monumenti ja kuulasime ”Nordland trompet’ist”. Petter Dassi olulisus jäi tol hetkel mu jaoks sama tabamatuks nagu esimestel kuudel oli jäänud mulle tabamatuks Bjørnstjerne Bjørnsoni olulisus. Ma arvan, et kui ma oleks selle välja öelnud, oleks ma ilmselt Antonilt kere peale saanud. Keegi ei kahtle Petter Dassi ja Bjørnstjerne Bjørnsoni olulisuses. ”Dass” tähendab slängis muide ”käimlat“, nii piinlik kui see ka pole, jäi just see fakt mulle meelde. Knut Hamsuni elukohast Hamarøyl olin ma märksa suuremas vaimustuses. Lausa nii, et pärast reisi lõppu, ostsin ma endale nii romaanid „Nälg“ kui „Maa õnnistus“, norrakeelsed.

Kjerringøy maalilised rannikumäestikud, säravvalged liivarannad ja maamajapidamised on kuulsaks saanud just läbi Knut Hamsuni romaanide. Kui ma oleks kirjanik ja elaksin samas kohas, siis toimuksid ka kõik minu romaanide tegevused siin samas külakeses. Mööda veidi kulunud valgeks võõbatud paadisildu jalutades, igal pool laiumas kõrged mäed, mille tipud tundusid lausa taevasse ulatuvat, kadudes pilvedesse, tundsin ma omal nahal kuidas see koht inspiratsiooniallikaks võis olla. See oli nii kaunis, et mul tuli kananahk peale. Kusagilt tungis ninna tuttav tõrvalõhn, aga seekord ei olnud see pärit muuseumist, vaid tegelikkusest, sillalauad kriuksusid jala all, tuul puhus. Mul oli tunne, et kõik mäed on kurjade trollide poolt kivideks nõiutud ja kohe-kohe oli nõidus katkemas ning mäed olid ellu ärkamas. Ka ilm ebatavaliselt soe.

Svolværi jõudmiseks tuli meil jälle Hurtigruteniga sõita. Seekord sugugi mitte nii luksuslikuga nagu ”Nordkapp“ oli olnud, „Harald Jarl“ meenutas pigem vana ja väsinud kaluripaati. Kuid sellegi poolest sain ma koduste ees eputada, et olen lausa kahe Hurtigruteni laevaga sõitnud. Lisaks sellele, et Hurtigruten on maailma kõige ilusam laevareis, on see arvatavasti ka üks kallimaid.

Svolvær on Loofootide suurim asustatud paik, kuid sellest tiitlist hoolimata üsna tilluke, ometi mahtusid siia ära filmi-ja kunstikool, paljud galeriid ja muuseumid, muutes Svolværi Põhja-Norra kõige olulisemaks kunstimaakonnaks. Mäed, mis Svolværi, ümbritsesid, olid muljetavaldavad. 942m kõrguse Vågakallen’i taustal paistsid kõik majad nii tillukesed nagu nukumajad. Svolværi tunnusmärk Svolværgjeita hakkas silma igalt poolt.

”Vana saaga järgi oli Vågakallen varem Loofootide kuningas,” jutustas Anton meile, ”aga päikesetõusu ajal muutus ta kiviks ja nii seisab ta siin tänapäevani valvates oma kuningriiki.” Ma olin teda nõus uskuma, sest kõik need lumiste tippudega mäed mõjusid majesteetlikult ja suursuguselt, et seal polnud mitte kui midagi imestada, et nad kõik kuninglikust soost olid ja kurjade trollide poolt kiviks olid nõiutud.

”Muide, kõikide Põhja-Norra mägedega käivad kaasas legendid ja saagad,” jätkas Anton. ”Seitse õde, kellest me ka möödusime, on samamoodi kiviks nõiutud nagu Vågakallen.”

”Mille eest neid ära nõiuti?” küsisin ma.

„See juhtus tegelikult väga ammu aega tagasi,“ alustas Anton kui muinasjutuvestja. „Kaugel põhjas, istusid kaks vanameest kumbki omal pool Vestfjordi kallast ja jõllitasid vihaselt teineteist. Läänepool istus Henningsværi lähedal oma kõrgel toolil, tuhat meetrit üle merepinna Vågakallen. Kõik Loofootide mäetipud ja Läänefjord miljonite turskadega oli tema riik. Aastatuhandeid oli ta vaadanud üle mägede ja merede. Idapool istus Suliskongen ja valvas oma riiki. Tema valitses võimsate mäeahelike ja puutumata looduse, metsade ja veekogude üle kuni nende mägedeni, mis piirnesid Rootsiga. Aeg-ajalt naeris ta endale habemesse, sest keegi peale tema ei teadnud, et tema jalgade all asuvad mäed varjavad endas otsatuid vasevarusid ja teisi väärtuslikke metalle...“

„Aga edasi ma hetkel ei räägi,“ lõpetas ta järsku oma loo.

„Anton, nii ei ole aus,“ saime me Yukoga ta peale pahaseks.

„Kannatust, tüdrukud, kannatust,“ rahustas Anton. „Ma räägin edasi kui õige aeg tuleb. Torghatteni juures, siis te saate loost paremini aru.“

„Torghatteni? Mis see veel on?“

„See on kõige ehtsam ära nõiutud trolli kaabu,“ muigas Anton ja ei rääkinud enam rohkem. Kuigi veidike pettunud, et ta meile rohkem ei rääkinud, ei jäänud meil muud üle kui loota, et ta oma lubadust peab ja Torghatteni – mis iganes see ka olema pidi – juures lugu edasi räägib.

Nagu ma aru sain olime me juba pikemat aega viibinud Loofootides, millest ma nii palju kuulnud olin, aga ei olnud osanud aru saada, miks paljud olid justkui kadedad, kui me rääkisime, et meid Lofoten’i reis ees ootab. Britt selgitas mulle, et Lofoten ja rorbuferie on paljude norrakate jaoks unistustepuhkus, kuid jääb suurele osale kättesaamatuks, sest reis sinna pole teps mitte odav lõbu. Palju odavam on puhkuseks Hispaaniasse sõita. Ma valiksin iga kell Loofoodid. Vähemalt suvel. Seda ilu, mida me Loofootidel kogesime on raske sõnadesse panna. Loofoote tuleb hingata, tunnetada, vaadelda, kuulatada ja maitsta. Tillukesed saarekesed moodustasid kobaras keset merd imepärase mustri, moodustades taamal kõrguvate kaljudega erilise kontrasti, kõike seda ümbritses sillerdav sinine merepind, millest paistsid välja suuremad ja väiksemad kaljunukid. Just nagu oleks keegi need sinna korrapäraselt laiali puistanud.

Kaugemad kaljutipud olid sinakat tooni, mis muutis nad ühteaegu nii iseäranis kauniks kui ka ähvardavaks, kaljujalamil olid kobras linnakesed, mis võimsate mäetippude taustale ära kippusid kaduma. Päevinäinud sadamakail sulistasid lapsed jalgupidi vees. Majad tundusid vee peale ehitatud sildadel õõtsuvat. Ükskõik, kuhu ma ka ei vaadanud, tillukesed majad olid igalt poolt ümbritsetud teravatest mäetippudest. Pisitillukesed asulad olid mäjalamitele, orgudesse laiali valgunud, seistes vankumatult merest välja ulatuvatele paadisildadele, orgude vahele olid moodustunud kanalid, iga paadisilla külge oli seotud kalapaat või kaks. Majade ja paatide juures askeldavad inimesed tundusid mägede taustal sipelgatena. Kaljude tagant piiluv päike heitis majadele kuldse varju. Imeväikest Henningsværi asulat, kus elas vähem kui 500 inimest, nimetatakse Põhjamaade Veneetsiaks. Ma ei olnud küll tol ajal veel Veneetsias käinud, kuid ma olin veendunud, et Henningsvær on kindlasti kaunim kui Veneetsia. Tänaseks päevaks ütlen ma raudse veendumusega, et Henningsvær on kindlasti vähemalt sama muljetavaldav kui Veneetsia. 

 

See foto on tehtud reisi lõppedes Jørundgard Middelaldersenter'is (ehitati "Kristiina Lauritsatütar"  võteteks).  Viimane peatus enne koju Lillehammeri jõudmist. Järgmisel päeval pakkisime me kohvrid. Mina läksin tagasi Eestisse. Yuko Jaapanisse. 

// Can you believe that a place like this actually exists? That it's not photoshoped? I have been in North Norway only once in my life, 18 years ago when I was an exchange student and I do not have too many photos of this trip (it was year 1997, we didn't exactly have the cameras or phones we have now;), but the images in my head are as clear as it was yesterday I was there. It is without a doubt a dream destination.

And think that Anton took all the Mesna Rotary exchange students on this wonderful trip. While me and Yuko were enjoying the trip on Hurtigruten, Anton drove his car up to Tromsø to meet us there. 1500 km. We drove car back to Lillehammer together. It was one cool trip!

I feel so blessed. 

I don't think it is possible to forget Trollfjorden. A dark, narrow sheet of water below jagged peaks and impenetrable mountain walls, only accessible from the sea. The Trollfjorden is one of Norway's magical highlights. It may be only three kilometers long and 70 meters wide and Norway may have bigger, broader and deeper fjords, but if you measure the drama here per meter, there are few fjords that can compete.

It is one of the places where I would go back anytime. And now I also would like to visit Svalbard. It seems too insane to be true.