Tuesday, July 7, 2015

Kelle ümber keerleb maailm?


Et kõik ausalt ära rääkida pean ma alustama sellest, et paar päeva tagasi olin ma kade kõigi teiste blogijate peale, erinevatel põhjustel. See ei olnud sugugi mõeldud ühe sellise postitusena, et palun kiitke mind, vaid oli lihtsalt enda paha tuju välja elamise postitus, ometigi on mul nii hea meel kõikide ergutuskõne-kommentaaride üle. Eriti hea meel on mul aga paari viimase kommentaari üle. Üks neist heitis mulle ette, et ma ei lükka pead kuklasse ja edasi ei astu, vaid end haletsen (sry, aga ma usun, et iga inimese elus on enesehaletsushetki ja mina jään enda omasid ka blogisse kirja panema). Teine heitis (okei, see ei ole päris õige sõna, aga siiski) ette just seda, et ma edasi liigun, näitan Ida Burberry kleiti ja tulen paariks päevaks Eestisse, samal ajal kui ma olen paljud inimesed rahalisse raskusse jätnud. Esiteks ütlen ma, nii nagu ka selle kommentaari vastuses, et on asju, millest ma blogis ei kirjuta, mis aga ei tähenda, et ma oma eksimusi ei heastaks. Teiseks ei leia ma, et nüüd, kui ma olengi paar viga teinud, peaksin elu lõpuni jääma koju nelja seina vahele ja mitte kunagi enam oma nina välja pistma, sest mul peaks olema häbi näidata ilusaid või kalleid asju/hetki oma elus. Mulle meeldib Ida Burberry kleit - see on talle paras just hetkel, ma olen seda aasta aega oodanud, et saaksin selle talle selga panna. See on kingitus. Kas ma peaksin selle nüüd sahtlipõhja peitma või maha müüma? Ma saan aru kui ma postitaks üle päeva pilte, kuidas me kallites poodides shoppame või kalamarja õhtusöögiks sööme.

Minu sugulased ja sõbrad muretsevad hetkel eeskätt minu pärast, nad teavad, et meil on raske ja toetavad meid. Kui minu ema/isa/onu/vanavanaema tahab, et ma saaksin puhata ja ostab mulle laevapileti, siis ma ei ütle talle, et ei kallis inimene, ma ei saa seda laevapiletit vastu võtta, sest muidu inimesed vaatavad, et ma priiskan ja ei ole alandlik. Ma olen oma perele ja sõpradele tänulik. 
Eile oli mul võimalus külastada ZEN spaad, ka sellest ei öelnud ma ära, sest väike hoolitsus olukorras, kus ma sellist luksust endale lubada ei saa, kulus väga ära. Ma olen selle võimaluse eest tänulik.
Minu enda ainus sissetulek on hetkel 85 eurot lasteraha, te teate isegi, et selle raha eest ei saa endale midagi lubada, selle eest ei saa laene makstud ega kommunaale. Hetkel on raske aeg, aga tänu sõpradele ja sugulastele me saame hakkama, me pingutame ka ise, et nö vee peale jääda, aga see ei tähenda, et ma ei tohiks nautida piknikku kodus, panna Idale selga Burberry kleit või endale Kookaï püksid. Ma püüan halvas olukorras edasi minna, sellest välja saada, ma keskendun heale, sellele, mis mul olemas on ja naudin iga väikest asja. Olgu selleks siis niidetud muru või see, et eelmisel aastal second handist ostetud pükse mulle jalga läksid. Ühe kodus olnud kalli veini jõin ka ära. Ma nautisin kahte kodusoldud päeva maksimaalselt. 

Ja ma ei häbene, et minu maailm keerlebki kõigepealt ümber minu ning minu pere. Kelle ümber ta siis keerlema peaks? Ärge vihake mind selle pärast. 

Samas minu eilse päeva kõrghetk, mis mind nutma pani, oli see kui ma suhtlesin endiste töötajatega, kes ütlesid, et ei pea meie peale viha, ootavad meiega kokkusaamist ning peavad meid osaks oma "haigest" perekonnast. Ma ei oska sõnadesse panna, mida see lühike vestlus mulle tähendas. Jõudu andis see aga kindlasti. 













12 comments:

  1. Kas need linased (?) ongi need Kookaï püksid? Need on ju-ma-li-kud!

    ReplyDelete
    Replies
    1. Jaaaa! Jalas ka jumalikud. Ma eelmisel aastal kuigi nad ei läinud mul isegi säärest ülesse, ostsin, lootuses et äkki siiski ühel päeval... Eile kui garderoobi koristasin, avastasin need puu pealt ja igaks juhuks mõtlesin ka jalga proovida. Ja kujutad sa ette, need läksid mulle jalga! Parim second hand ost:)

      Delete
    2. säärest? nalja teed? need on säärest sigalaiad ju :D

      Delete
    3. Ma olin ka säärest sigalai:D
      (Ok, tglt puusad olid nii laiad, et ei saanud kinni lukku ja olin nagu kiles viiner)

      Delete
  2. Inimeste mõistmatusel pole piire. Sa oled korduvalt tunnistanud oma vigu ning fakti, et tegeled nende lahendamise ja hüvitamisega siis on ju loogiline, et samal ajal sa siiski elad ja eksisteerid. Inimesed reeglina ei tapa end peale partneri surma, peale töökoha kaotust otsivad uue töö, kui vihma käes märjaks saavad siis panevad selga kuivad riided. Kuni elu kestab, ei ole midagi lõplikku, kõik möödub ja tulevad uued ajad ja suunad. Asja mõte peakski olema kogeda uusi kogemusi ja muudkui edasi areneda.
    PS! 3 korda vasakule on sama kui 1 kord paremale :D Jaksu!

    ReplyDelete
    Replies
    1. Mulle meeldib see ütlus, et kui saad vihma käes märjaks, paned kuivad riided selga. Võtan selle endale motoks!

      Delete
  3. S.K!

    Much better!!
    Kusjuures, lugesin ka neid kommentaare mis seal lõpus kirjas olid. Olin üsna tuline, kuidas keegi saab öelda "maailm ei keerle ümber sinu"- kuidas ei keerle, kelle ümber mu enda elu siis keerlema peaks?? Inimesed eksivad, tõusevad jalgele, teevad paremini ja lähevad edasi, edasi palju targemana. Need teised, istuvad ja kiruvad ja ootavad salamisi et kõik ümber nende endi oleks, ise et viitsiks end mugavusest välja vedada.

    ReplyDelete
  4. Hmm, kahjuks laks mu môte ilmselt kaduma... ma ei öelnud ju, et Sa ELU LÖPUNI pead nelja seina vahel istuma ja alandlik olema vms!! See ongi see vahe - ma soovitasin hoida madalat profiili niikaua, kuni needsamad probeemid saavad klaaritud. Inimesed (mina k.a.) ei tea, et kleit on kingitus, ei tea ka, et reis on kellegi ostetud - nähtaval on ainult fotod ja see ajabki kas pead vangutama vöi harja punaseks, olenevalt sellest, kellega tegu. Mina olen peavangutajate leeris, sest nagu ütlesin, pole mitte mingit kokkupuudet ühegi asjaosalisega, aga möni muu ehk päris tige. Seega siis, ma ei soovitanud mitte elu lôpuni miskeid asju tegemata jätta, vaid lihtsalt niikaua, kuni kogu see lugu klaaritud. On see siis nii hull idee ja miks peab minu teksti nii liialdustesse keerama? Ma ei "heitnud" ju sugugi "ette", et Sa "edasi liigud"? See on ju justkui normaalne ja loogiline, mida siis veel teha kui mitte edasi minna...

    ReplyDelete
    Replies
    1. Jah, ma võiksin mitte blogida, aga tead - nii nagu seda blogi sai kunagi Mutrikesena alustatud, on see blogi ka praegu minu nö psühholoog. Asja klaarimine võtab pikalt aega ja asjaosalised teavad olukorda. Vaid paar inimest on ja jäävad mõistmatuteks, korrutades kōigile kui mantrat, et olen petis, sest siis on lihtsam ka ise seda uskuda.

      Delete
    2. Ja ma tegelikult mõtlen, et inimesed, kes arvavad, et ma hetkel ostan lapsele Burberry kleite kui olen blogiski kirjutanud, et pole raha arvete maksmiseks, ei saa ju päris normaalsed olla. Ma voin ju ullike paista, kuid noh ma ei tea, kas ma blogist jätan tõesti endast mulje kui puhta debiilikust:)

      Delete
  5. Vabandan väga kuna ma teksti ei lugenud, ammugi kommetaare. Aga pidin lihtsalt kirjutama, et vauuuu!!!! mis kapp seal lastetoas(?) on. Nii ilus.
    :)

    www.minajamuud.blogspot.com

    ReplyDelete
    Replies
    1. Tavaline Jysk kummut tegelikult:)

      http://diipkunstiinimene.blogspot.no/2013/10/eilne-ja-tanane-koondis-uku.html

      Delete