Tuesday, June 23, 2015

Ma ei teagi, kuidas seda öelda...


...viisakalt, ilustamata. Ma siis ütlen otse ja nii nagu ma mõtlen: "Käige kõik p***e, kes te mind kritiseerite ja ütlete, et ma vingun liiga palju!" Ma ei ole kunagi öelnud, et kõik mulle liiga teevad või et vaid minuga juhtub halbu asju, ma lihtsalt kirjutan asjadest nii nagu nad on - hästi või halvasti. On tõuse ja mõõnu. Hetkel on mõõn. Ma ei ütle, et vaid mul on raske - kui ma loen vanamemmest, kes oma viimased neli eurot andis pojale, et too piima ja leiba tooks, kuid too hoopis alkoholi ostis ning memm peab inimestelt tänavalt abi paluma või kui ma mõtlen üldse pensionäridele või kodutetele või nälgvatele lastele,siis loomulikult ei ole minu elul midagi viga, aga mul on õigus öelda, et ka minul on raske. Eriti oma blogis.

Alles hiljuti oli mu rahakotis kaheksa krooni ja ma ei teadnud, mille eest süüa osta, mul on hambajuure põletik, mis teeb põrgulikku valu, kuid mida ma ei saa ravida, ma pean vastu võtma kellegi vana kasutatud ja ka katkise vankri, sest Ida enda oma läks katki jne jne Karma, parastate te. Võib-olla tõesti. Võib-olla ma olengi selle ära teeninud. Võib-olla. Lisaks pean ma 24/7 olema lapsega üksinda.  So what, ütlete te, sada tuhat üksikema saab hakkama, mis siis sinu "mure" juures nii erilist on. Ei olegi. Mõni päev on nagu muinasjutt ja teine päev jälle mitte nii väga. Olete te  iga päev lapsega koos tööl olnud? Olete te käeotsas tassinud rasket peeglit ja püüdnud väsinud lapsele selgeks teha, et emme ei saa teda hetkel sülle võtta? Kui olete, siis saate aru, et see pole kõige kergem. Kui ei ole, siis pole teil ka sõnaõigust.
Kas ma julgen öelda, et mu juuksed on välja kasvanud või pillutakse mind sellise "first world probleemi" pärast kividega surnuks? Ma võin nende asjade pärast  tujust ära olla, "vinguda", ma võin öelda, et ka mul on raske. Aga teate mis? Ma "vingun" ja saan hakkama! Elu ei jää seisma. Ma leiangi teisi asju, millest rõõmu tunda.  Rõõmustangi pisiasjade üle. Asjade üle, millele ma võib-olla varem ei leidnud aega tähelepanu pöörata. Kas te teate, mis tunne see on, kui kell kuus hommikul vaatavad sulle otsa kaks suurt silma ja sa tahaks vaid magada, aga siis poeb see suurte silmade omanik sulle kaissu, paneb mõlemad käed ümber kaela ja ütleb "kalli-kalli". See on selline hetk kui need mured lähevadki meelest ja ma sisendan endale: "Kõik see möödub. Mõõnale järgneb tõus!"

Ja ma ütlen ilma viisakuseta, et minge ka p***e kõik teie, kes te mind petiseks, ullikeseks, debiilikuks, lihtsameelseks, ebaadekvaatseks või ma ei tea kelleks veel nimetate, minust kõike teate, rohkem ja paremini kui ma ise, kes te kõike minust paremini teete. Ma ei pea teile midagi tõestama või teile isegi meeldima, sest teie ei meeldi ka mulle - tunne on vastastikune. Kui te loete bussipeatuse seinale soditud "Maša on l**s", siis see ei tee veel Mašast lõtvade elukommetega neidu. See võib ka tähendada, et Maša on Kati poiss-sõbra üle löönud ja Kati ei oska suurest vihast midagi täiskasvanulikumat välja mõelda ning kirjutabki bussipeatuse seinale "Maša on l**s". 

Ja käige p***e ka teie, kes te leiate, et see blogi on nõme/igav/valelik. Teie õnneks on palju palju toredaid, nunnusid ja armsaid blogisid ilusatest imimestest, ilusas fondis, ilusate piltidega, ilusatest asjadest. Minu blogi on selline nagu ta on. Mina ei käi külas inimestel, kes mulle ei meeldi, ka teie ei pea minul külas käima. Kui teil muidugi teeb tuju paremaks kui leiate siit  midagi mille kallal nokkida/norida, siis jumala eest, laske käia. Kui teile pakub rõõmu minu "ebaõnnestumine", siis rõõmustage ja tehke paremini, kui teetegi paremini, siis palju õnne teile, mul on hea meel teie üle. Ei, te ei pea mind pidama tubliks, et ma julgesin uuesti püsti tõusta ja uue ettevõtmisega alustada. Sest see ei ole nii. See kukkus lihtsalt nii välja. Kui ma ei oleks uue ettevõtmisega juba sügisel alustanud, siis ei, ma ei julgeks hetkel kohe, pärast kukkumist, uue asjaga alustada. Õnneks/kahjuks kukkus aga nii välja, et uus algus sattus vana lõppu. Ja mul on selle üle hea meel, et see just nii läks. Asjad juhtuvad täpselt nii ja siis nagu peavad...

Kui te leiate, et mu elu on nagu reality või meelelahutus, siis seda ta ongi. Teie jaoks. Ma olen varemgi öelnud, et ma olen võtnud vastu otsuse avalikult blogida ja olla meelelahutus ning lepin ka sopaga, mis sellega kaasneb. Ühte ütlen ma aga küll, et ma saan aru, miks tõsielusarjades osalejad on jõudnud ka enesetappudeni. Enda kohta solki lugeda ei ole lihtne. On vaid üks moodus sellest pääseda - mitte end "eksponeerida" või mitte lugeda. 

Kõige rohkem aga ütlen ma käi p***e sina, haige inimene, kelle nime ei tohi nimetada, sest siis kukud sa kohe oma uhke advokaadiga ähvardama ja kohtusse kaebama. Kas mina ei peaks hoopis sind kohtusse kaebama?  Ja käi p***e ka sina, kallis selle inimese abistaja, sina oledki üks selliseid inimesi, kes kaitseb kohtus vägistajaid ja koerapiinajaid, sest raha ei haise. Kui mul ei oleks pärisprobleeme, siis ma võitleks teiega, kuid mul ei ole selleks jaksu, mul ei ole varnast võtta uhket advokaati.
Usun, et sa loed seda siin praegu ja mõtled juba vihast värisedes, kuidas ma julgen sind haigeks nimetada ja haud juba plaani, kuidas selle eest kätte maksta. Ma ütlen sulle uuesti käi p***e! Ja ära unusta karmat, sest sinu südametunnistus on must, palju mustem kui sa tahad minu oma näidata.  Käige p***e ka teie, kes te nüüd vangutate pead ja ütlete, et miks ta ometi selle postituse kirjutas, misjaoks, kas ta on hulluks läinud. Ma lihtsalt pidin välja ütlema, mis ma asjadest tegelikult arvan. 

Lõpetuseks ütlen ma veel, et käige p***e ka need, kes te mind maailma kõige mõttetumaks nartsistiks peate. Kas te teate, et nartsismi ja kõrge enesehinnangu vahele ei saa võrdusmärki panna? Ma arvan endast hästi ja ei häbene seda. On see tõesti häbiasi? 

Ja ma ei teagi, kuidas nüüd seda öelda, aga ma olengi big deal. Meeldib see teile või mitte. Mõnusat kommenteerimist, kritiseerimist, halvustamist, parastamist! Või ka lihtsalt head blogilugemist ja kaasaelamist! 


24 comments:

  1. Ma kahtlustan, et ainus, kes vihast väriseb, oled sa ise :) Eestlane on pigem selline tuim tükk, kui teda just otseselt midagi ei puuduta... Sulle, kes sa hetkel ilmselgelt madalseisus viibid, tundub kõik väljaöeldu jubeda viha ja vihkamisena. Ma ei usu, et see nii päriselt on. Enamus neist inimestest, kes siin Mallu kombel p*sse saadetud nüüd on, ei tunnegi sind. Mina kah ei tunne, aga säästan sind vaevast ja ütlen ise endale: "Mine p*sse, Liis". No ega ikka ei lähe küll ;) Ära sa kah mine. Su blogi põhjal ja eriti selle postituse põhjal ei tundu nagu sa endast hästi arvaksid ja et sa veel püsti tõusnud oleksid. Pole ka mingi ime... Aga küll sa tõused kunagi... Kus sa ikka pääsed.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Kõtt, Perefoorumisse tagasi!

      Delete
    2. Ei, ma ei värise sugugi vihast, või ei...ma valetan...ma värisesin vihast kui sain uhkelt vormistatud ähvarduskirja, sest jaburdus, mis seal seisis tahtis silmanägemise ära võtta. Siis aga rääkisin perekonnaga, kes ütleski, et pole vaja hetkel kakelda, see inimene saab täpselt selle, mille on ära teeninud. Ühel ilusal päeval.

      Muu kohta jääme ilmselt lihtsalt eriarvamusele

      Delete
  2. Sa oled ikka äge naine! Jõudu ja jaksu Sulle!!!!!!! Usun, et peagi on need raskused läbi ja kõik hakkab kohe väga hästi minema. Lihtne öelda, et ära tee neist kritiseerijatest/laimajatest/vingujatest välja..kindlasti on see raske või ehk väsitav. Väga õigesti kirjutatud kõik see.
    Ma tõesti soovin Sulle ja tervele Su perele rohkelt õnne ja kordaminekuid! :)

    ReplyDelete
  3. Hästi ja õigesti kirjutatud. Kõike kõige paremat sulle :)

    ReplyDelete
  4. Tere tulemast tagasi :)

    ReplyDelete
  5. Kui keegi sind türanniseerib ja ahistab ja ähvarduskirju saadab, miks sa siis politseisse ei pöördu?

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ähvarduskirjadega on kõik korras - see teema on lõpule jõudnud, et ma sellest blogis ei kirjuta, siis see ei tähenda, et poleks sellega tegelenud.
      Muude teemadega politsei ei aita. Peaksin pöörduma kohtusse, selleks ei ole mul ei jõudu ega ka võimalusi/tutvusi.

      Delete
  6. Head Võidupüha Sullegi !

    ReplyDelete
  7. Sa võid ju ka need ähvarduskirjad siin avaldada :) kui keegi neid sulle saadab siis järelikult on need sinu omad ja oma asjadega võid ju teha mis ise tahad :)
    Nii et kui sa tahad siis võid neid vabalt ka meile näidata :)
    Jaksu teile Idaga kahekesi! Ma tean mida sa tunned! Ise olen olnud kahe lapsena pikemat aega täitsa üksi ja perest eemal. Lohutas ainult see, et teadsin, et see aeg saab kunagi läbi. Saigi :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ma natuke ju olen avaldanud: http://diipkunstiinimene.blogspot.no/2015/05/ma-sain-tana-kaks-kirja.html
      Rohkema avaldamiseks ei ole enam (ma loodan) põhjust. Kui keegi kusagil avaldas arvamust, et olen need ähvardused välja mõelnud (sest ma ei avalda neid), siis sellise arvamuse avaldaja on ebanormaalne.
      Ja eks see raske aeg on muidugi ajutine - polnud ju ka plaanitud nii, et jään ise siia või et ka Ida peab siin olema kogu aeg, asjad kukkusid nii välja. Enda tekitatud raskus, kuid ilmselt oleks kodus ilma töö ja sissetulekuta olla veelgi raskem, praegu on mul endal võimalus sissetulek tekitada:)

      Delete
  8. No ei ole need inimesed kõik ju nii pahad kõik midagi ja elu viskab peale sõnniku ju lilli ka sekka. See on ju väga armas iseenesest, kui keegi oma vankri tasuta ära annab ja paras vedamine, et selline vanker just siis saadaval oli, kui eelmine juppideks läks. Olgu peale, et narmendav, aga vähemalt veereb. Ida kasvab peagi vankrilapse east välja ja narr oleks selleks lühikeseks hetkeks uude investeerida.

    Lastega suuregabariitseid esemeid tassida on jah umbes sama, mis iluvõimlemise MM kvalifikatsioonis osaleda. Vahel on selline tunne, et võtaks lapse hambusse rippuma nagu kass seda poegadega teeb.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Muidugi oli väga tore vedamine, et just siin linnas sel hetkel kellelgi käru üle oli, ma ei tahtnud kuidagi jätta tänamatu muljet. Olen sellele naisele väga tänulik, nüüd pean lihtsalt lootma, et saan mõnes bensiinijaamas ehk abi ratta lappimisel, muidu olen ikka vankritu (sest hetkel ta just nimelt ei veere veel)
      Ja loomulikult ei ole probleem kasutatud vankri omamises, eelminegi on Nagu Uuest ostetud ning ma pooldan 100% taaskasutust. Võib-olla oli see rumal näide sinna hambavalu ja muude asjadega ühte patta panna.

      Delete
  9. Lugesin ainult selle postituse ära, tagamaid ei tea, ei huvita.

    You go girl!

    ReplyDelete
  10. Nartsissism->nartsissist.

    ReplyDelete
  11. Ma pole eriti viitsinud süveneda sellesse teemasse, mis inimesed nii tagajalgadele ajanud aga see advokaadi jutt on natuke ülekohtune..Juristi töö on tegelikult nagu iga teine. Vaevalt arst tahab inimest lahti lõigata või lahkamise juures olla. See lihtsalt õpetab. Ning poemüüja müüb piima ka kõigile. On ta siis vägistaja või ema Theresa. Hea advokaadi tunnus ongi see, et ta suudab olla osav mõlema osapoolena. Keegi peab ju neid sadiste ka kaitsma. Kui ma ei eksi siis on mingid kvoodid, mida peab advokaadibüroo täitma riiklike kaitsmiste osas. See on väga raske amet, sest ega see et ta teab kaitsekõne ei tähenda seda, et ta nõustub. Lihtsalt- ta järgib seadust. Ja "uhkeks" advokaadiks on ta saanud seetõttu, et ta suudab esindada mõlemat poolt. Selline on amet. Kui operatsioonilauale satub jõhkard, kes on näiteks last vägistanud ei saa ta öelda, et "mu südametunnistus ei luba sellist inimest ravida". Ta ravib teda samuti kui ükskõik, keda teist. Ja mitte sellepärast, et "raha ei haise" vaid seetõttu, et ta on sellise töö valinud.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ja, teoorias olen ma sinuga nõus, aga kui advokaat ülbelt ja üleolevalt kaitseb pada, kes on sama must või mustem kui katel, siis ei ole see professionaalne käitumine. Sellises olukorras peaks advokaat oma kliendile nõu andma ja küsima, kas klient on ikka kindel, et pole ise (ka) eksinud

      Delete
  12. Advokaat annabki oma kliendile alati nõu - faktide, mitte emotsioonide põhjal. Olukorras, millele Sa viitad, on kliendil õigus ju ka. Tööandja ei saa töövõtjaga sõlmida hea usu vastaseid kokkuleppeid ja neid, mida seadus otsesõnu keelab. Sinu probleem on see, et mõtlemist varjutavad alati emotsioonid. Konkreetne ja põhjendatud eneseväljendus (nt instruktsioon võtta maha laimav postitus või keeldumise korral vastutada tagajärgede eest) ei ole ülbus ja üleolevus. Õpi oma emotsioone juhtima ja ennast valitsema. Selliste postituste ja kommentaaridega Sa kahjustad ennast.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Millises olukorras? Tundub et oled olukorraga kursis, siis peaksid ka teadma, mida klient on valesti teinud - siin ei ole midagi pistmist töösuhte või tööandja-töötaja kokkulepetega.
      Aga kas ma saan õigesti aru, et minu kui avaliku blogija kohta võib kirjutada, mida sülg suhu toob?

      Delete
  13. Palun näita mulle täpselt, millise minu lause põhjal sa tegid sellise järelduse, et minu meelest võib avaliku blogija kohta kirjutada, mida sülg suhu toob.
    Tegele oma emotsioonide kontrollimise õppimisega. Praegu sunnivad need sind mulle sõnu suhu toppima, kusjuures mulle omistatud sinu mõte ei haaku ju kuidagi minu jutuga.
    Valesti tegemistega on nii, et hästi tunneme me oma eksimusi (kui neidki), mitte teiste omi. Kui vastaspoolel on advokaat, siis on see selge märk, et vaja oleks hakata analüüsima oma käitumist. Ühtlasi on alati vaja oma käitumist analüüsida, kui on soov probleeme lahendada.

    ReplyDelete
    Replies
    1. "Olukorras, millele Sa viitad, on kliendil õigus ju ka." kirjutasid sa. Sellest võis eeldada, et sa tead täpselt, millest jutt. Mina ei pane sulle sõnu suhu, vaid räägin sellest olukorrast, mida sa näid teadvat.
      Antud olukorras peaks vastaspool kõigepealt oma käitumist ja emotsioone kontrollima ning siis saaksime me alles minu kõrri hüpata.

      Delete
  14. Kuidas sellest lausest järeldub, et blogija kohta võib kirjutada kõike, mida sülg suhu toob? Kas sa saad aru, mis see väljend sülje kohta tähendab? See tähendab põhjendamatut lahmimist, emotsioonivahust juttu, laimu.
    Advokaadid on laimu definitsiooniga kursis. Aga sina? Kui keegi ütleb või kirjutab midagi, mis on ebameeldiv, kuid paraku tõsi, siis see ei ole laim. Süüdistada või lasta süüdistada inimesi asjus, mille pärast pidid postituse eemaldama, on laim. Mõistad sa vahet?
    Kus siin minu emotsioonid avalduvad?

    ReplyDelete
    Replies
    1. Jällegi. Sa tundud kõike väga hästi teadvat, siis peaksid sa väga hästi teadma, millest mina räägin ( me ei räägi siin minu emotsioonidest või lahmimisest või imelisest "tõest") aga mida ma lolliga vaidlen, tundub,et sina ei tea, mis vahe on laimul ja niisama lahmimisel.

      Delete
  15. Sa vastasid küsimusele kolmanda lahmiva väitega, mis oli täiesti sisutühi, ning täiendavalt sõimasid mind lolliks. Kas sulle endale tundus see konstruktiivne? Kus olen mina sinuga selliselt argumenteerinud või labaselt käitunud?

    ReplyDelete