Sunday, September 21, 2014

Mis inimeste keskel me ometi elame?


Mulle tundub mõnikord, et ma elan kusagil teisel planeedil, sest  ma ei taha uskuda, et ma tegelikult elan kohas, kus on nii palju kurjust ja õelust. Iga kord kui ma nina oma roosamannavahuliselt planeedilt väljapoole pistan, saan ma kinnitust selle kohta, millised "inimesed" meid ümbritsevad.  Kurjad ja kurjust täis. See teeb mu hinge haigeks. Ma tahaks kõiki neid halbu uudiseid vältida, kuid see tundub võimatu. 

Alles paar päeva tagasi nägin ma uudist, kus prügikastist prügikotist leiti koerakutsikad. Keegi oli nad sinna surema visanud, kaks nõrgemat seal ka surid. Ma ei saa aru, milline haige värdjas midagi sellist teeb? Kui sa tahtsid kutsikatest vabaneda, jätnud nad kasvõi tänavale. Andnud neile võimalus leida endale soe kodu ja armastav peremees. Mida need kutsikad halba teinud olid?

Edasi helistas mulle üks tore meesterahvas intellektipuudega inimeste ühendusest. Marian kujundab neile üht kalendrit ja neil oli vaja abi vöötkoodi tellimisel. Muidugi ma olin nõus neid aitama. "Kas Te teete selle meile kuidagi soodsamalt või tasuta?"küsis see meesterahvas, "see on meil selline heategevusprojekt, paar ettevõtet küsisid selle eest liiga palju raha." Ma sain teada, et keegi kusagil nägi head teenimisvõimalust ja küsis neilt selle teenuse eest 3000 eurot. 3000 eurot! Ma ei suuda mõista, et kusagil on keegi, kes selliste inimeste pealt teenida tahtis. Ma ei suuda mõista, et inimestel ei ole mingit häbitunnet. Mitte mingit! 

Ja siis on ikkagi tillukese Emily lugu. Ma olen püüdnud seda oma mõtetest välja saada, ma olen püüdnud mitte rohkem sellele mõelda, aga ma ei suuda. Mu süda tilgub verd ja hing on nii katki, et pisarad lihtsalt voolavad kui ma selle imearmsa tillukese tüdruku seisundi peale mõtlen. Ja ma mõtlen kogu aeg. Vaatan Idat ja jälle leian end mõtlemast, et kuidas ometi...
Ma tunnen, et ma pole kunagi varem mitte midagi nii väga soovinud ja nii tugevalt lootnud kui hetkel väikese Emily paranemist. Imesid ju ometi peab juhtuma. Elu ei saa olla nii ebaõiglane. 
Ma ei saa aru, kus on inimeste silmad. Saan aru, et see "ema" on varemgi oma tütrekese vastu vägivalda kasutanud. Mis inimesed te olete, kes te seda teadsite/kahtlustasite, aga ei teinud midagi? Olete te üldse inimesed? 

Mis inimeste keskel me elame? Mis sünnitab nii palju kurjust? Ma saan Mallust aru, et ta hüüab, et ei taha siin planeedil elada, mina ka mitte. Ma ei taha elada paigas, kus mind ümbritsevad pealtnäha normaalsed inimesed, kelle südames on tegelikult vaid õelus. Või on neil üldse süda olemas? Tunded? 

Kui kohutav on see koht, kus me elame. 


9 comments:

  1. Kahjuks on sarnaseid juhtumeid siinmail palju. Hooleta ja nälgivaid, hirmus ja peksuga elavaid lapsi. Seaduste tõttu ei jõua kahjuks sotsiaaltöötajad nendeni ning tihti jäävad lapsed siiski nendega ja "vanemad" karistamata. See kõik juhtub siinsamas, meie roosamanna elude keskel. Ja kuidas seda muuta saaks? :(

    ReplyDelete
    Replies
    1. Võib olla see teebki veel kõige rohkem hinge haigeks, et minagi hoolimata roosade prillide kandmisest tean, et see pole ainus säärane lugu. See abituse tunne on nii kohutav.

      Delete
  2. See Emily lugu on kohutav,miks te tahate seda teemat ka siin veel kedrata:(
    See kaasakaagutamine "issand kui jube" ei aita sellistel juhtudel kui asi juba juhtunud on kedagi.

    ReplyDelete
  3. Millke "kedrata"? Sest see lugu teeb nii haiget, et ma ei saa seda endal peast, raske on seda endas hoida. Ja vaevalt mu blogil nii väga suur lugejaskond on, et keegi asjaosaline, kel hetkel raske, siia jõuaks ning pahandaks. Samuti olen ma siiralt mures. Vihast mulle võõra inimese vastu ma ei hakka rääkimagi.

    ReplyDelete
  4. Asi polegi selles et keegi asjaosalistest seda keegi lugema juhtub vaid lihtsalt...Nii valus on seda IGALT poolt lugeda:( Iga normaalne inimene on selle pärast siiralt mures ja vihane nende inimeste vastu kes selle põhjustasid.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ma loomulikult ei taha kellelegi veel rohkem valu tekitada, lihtsalt kui loen ja kuulen selliseid juhtumeid nagu need kolm (mis tõenäoliselt on vaid piisk meres), siis mul tekibki küsimus, mis "inimesed" meid ümbritsevad. Mis muudab inimesed nii kurksks?

      Delete
  5. mind kurvastab see, milleks inimesed kommentaariumides võimelised on. kui inimene on ilmselgelt (ja pikaajaliselt) vaimuhaige ja narkomaan (mida on lapse isa ka kirjutanud oma kaebustes kohtule), siis miks see laps seal oli? kas mõlemad lapsevanemad ja kõik lapse lähedased ei ole võrdselt vastutavad tema heaolu eest eriti teades, et laps pannakse ohuolukorda? ma ei süüdista ega näita näpuga, lihtsalt mõtisklen...

    miks meil on okei kirjutada kommentaariumis anonüümsena, et see "värdjas tuleks ära tappa" ja "oi ma otsin ta üles ja löön raisa maha" kui mitmed allikad on kinnitanud, et see inimene on ammu ebapädev iseenda ja oma lapse eest vastutama? kuidas ja MIKS selline verejanu kuidagi moraalselt või sotsiaalselt aktsepteeritav on? ma saan aru, et inimesed on emotsionaalsed, aga ühiskonnas, kus inimesed tulevad raskel hetkel kokku ja pealtnäha "kokku hoiavad" ja samas ilmselgelt elu hammasrataste vahele jäänud, tõenäoliselt psüühiliselt haigest inimesest nõnda kirjutavad... siis kuidas saab siin midagi paremaks muutuda? kui me ei märka inimesi vaid põlgame nad ära selmet neid aidata? seekord on muidugi hilja ja MUIDUGI on ka minu kõhus klomp ja kurgus nutt viimastel päevadel - see tilluke inimene meenutab mulle nii väga minu tütart. aga miski minus tunneb kurbust ka kõige muu kaasneva pärast. minu meelest ei ole need facebookigrupid ja see lõpmatu "sellised tuleks ära tappa" ilus pilt meie ühiskonnast. just sayin'.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Loomulikult oleks seda koledat lugu oleks saanud ära hoida ja ma ei mõista, miks keegi ei aidanud siis kui selleks oli võimalus.
      Olen nõus, et ega verejanu ei lahenda midagi. aga mul on tunne, et see lihtsalt on selline lugu, mis nii paljudele hinge lõikas, et oma viha ei osata teistmoodi väljendada. Olen aus ja ütlen, et ka minu mõtted "ema" suhtes on üsna mustad, kuid rohkem kui viha mulle võõra inimese vastu, loodan ma hetkel, et juhtub väike ime. See on kõige olulisem.

      Sama on ka nende prügikasti visatud kutsikatega. Mul on hea meel, et vähemalt kaks neist ellu jäid. Ja see intellektipuudega noormees on ka oma kalendrile ribakoodi saanud, nii et ei pidanud 3000 eurot välja käima. See on oluline! Kuid ikka jääv mulle südamesse kriipima küsimus, et kes on need inimesed, kes meid ümbritsevad, kes selliseid tegusid teevad ja rahuliku südamege magada saavad?

      Delete