Thursday, May 1, 2014

Nii lihtsalt ma nutma hakkangi

Mõnikord ma tunnen enda pärast häbi. Ma tunnen häbi, et ma virisen nii tühiste asjade pärast. Ma virisen kui Britt Ida ei lase magada, ma virisen kui  tühised inimesed Diibi kohta kaebusi esitavad, ma virisen, et ma olen paks, ma virisen lihtsalt virisemise pärast. Ma tahan liiga palju. Rohkem kingi, rohkem riideid, rohkem asju.  Feimi ja sulli.
Ma ei tohiks viriseda ja tahta, sest mul on tegelikult kõik olemas. Ja see, mida mul pole, see pole ilmselt oluline ega vajalik. 

Norras elades sain ma väga lähedaseks kahe perekonnaga. Knuti ja Kari ning Britti ja Arnega. Arne oli mulle, 16-aastasele tüdrukule, isa eest. Täna sain ma Brittilt kirja, kus ta kirjutab oma lastest ja lastelastest ja Arnest. Ma puhkesin kõva häälega nutma.
Aastaid tagasi jäi Arne haigeks, tal diagnoositi Alzheimer. Umbes viis aastat tagasi käisid nad Eestis ja oli näha, et Arne ei olnud enam terve, kaks aastat tagasi kui me Marekiga Norras käisime oli Arnel paremaid ja halvemaid päevi. Meil õnnestus siiski neljakesi koos restoranis käia, sest just sel päeval tundis Arne end paremini, mäletas, kes ma olen ja tahtis ka koos meiega sööma tulla. See oli ka üks viimaseid tema helgemaid päevi. Ma teadsin juba eelmisel aastal, et ta on hooldekodus ja ei tunne kedagi ära. Täna sain ma teada, et ta ei saa enam ka rääkida.
Ma puhkesin nutma kui lugesin ridu "mul on kolm imearmast lapselast, kellega ma jumaldan aega veeta, kuid mu sees on kogu aeg sügav lein, et olen Arne sellisel moel kaotanud". Mul oli korraga Brittist nii kahju. Ma tean, mida tähendab kaotusvalu, kuid ma ei oska aimatagi kui suur võib olla Britti valu. Ma lihtsalt nutsingi. Südamest. Ja häälega.

Nende juures elades õppisin ma, mida tähendab armastus. Ma lubasin endale, et kui ma "suureks saan", siis leian ma ka kellegi, keda nii palju armastada ja kes mind sama palju vastu armastab. Ma tahtsin olla nende moodi.
Mul on tunne, et see on mul õnnestunud. See teeb mind rõõmsaks. Ma tunnen, et võibolla ma ei olegi inimesena täielikult feilinud. Ma vaatan tillukest Britt Idat ja olen uhke, et ta mu "norra juuri" oma nimes edasi kannab. Kuid samal ajal olen ma kurb. Kurb, sest elu on täis ootamatusi.  Kurb, sest mõnikord ei oska ma hinnata kui õnnelik inimene ma olen.


3 comments:

  1. Mul naljalt silm märjaks ei lähe, aga näedsasiis, see postitus suutis seda teha.
    Olen ise kaotanud kõige kallima inimese vähile ja paraku olen lähedalt näinud ka seda, mida teeb Alzheimer inimesega. See on üks ütlemata hirmus haigus. Kuigi meil läks teisiti, on vähi puhul siiski lootust, see diagnoos ei ole alati surmaotsus. Alzheimer võtab aga kõik - keha, vaimu, lootuse...

    On jah kurb. Ja siis tulebki see kurbus endast kõva häälega välja nutta.
    Olen tähele pannud, et kui hakkan liigset rahulolematust välja näitama ja halama ja end haletsema, siis juhtub midagi, mis mind nö maa peale tagasi toob ja mind jälle paika raputab ning paneb mõistma, et mul on ju kõik väga hästi. Kui ikka sõbranna haiglas 2 nädalat koomas on, siis tunned tõesti häbi enda virisemiste pärast. Nüüd on temaga õnneks kõik korras.

    Paneks sulle siia lingi videole, mille tegi tütar oma Alzheimerit põdevast isast, kes hakkab rääkima vaid siis, kui pere koer temaga "suhtleb". Aga ma kardan, et see ajab jälle nutma ja seda ma ei taha.:)
    Tundub, et loomad suudavad isegi nii "ära"-olevate inimeste hingekeelekesi puudutada ja nad tardumusest kasvõi korraks väljas tuua.

    ReplyDelete
  2. Pane ikka see link, mis siis kui nutma ajab. Nutan ära.

    ReplyDelete
  3. Mina usun loomateraapiasse:)
    http://www.youtube.com/watch?v=4Sl_DGLxm1s

    ReplyDelete