Me peame vist Idaga välja kolima

Mulle meeldib kui kodu on korras, et ei vedele igal pool titeasju ja muud jama, et kõik on lihtsalt korras, nii et asjad on oma koha peal. Kahjuks on meie kodu korras vaid siis kui mind ja Idat kodus ei ole. Iga kord kui me kodust ära oleme, on Marek maja läikima löönud nagu prillikivi. Kõik asjad on kenasti omal kohal. Minut pärast seda kui me koju jõuame on aga kodus kõik pilla-palla.
Nüüd ma ei teagi, mida teha. Kuidas nautida korras kodu? Tundub kuidagi võimatu missioon. Ja nii agar ma ausõna pole, et iga sekund kui Ida magab, asjad jälle tagasi oma kohale panna. Me vist Idaga peame välja kolima ja Marek lisab lihtsalt Instagrami või Facebooki iga päev mulle pildi korras kodust. Muud võimalust ma ei näe. Nii elaksin ma vähemalt teadmisega, et meil on korras kodu.
Muidu näeb kodu välja selline. Nagu segasumma suvila.

Eile kui me Ida põrandale mänguasjadega mängima panime, ei teinud ta tavapärastest mänguasjadest väljagi. Ta jälgis pingsalt raamaturiiulit. Mul on tunne, et kuigi ta veel rääkida ei oska, siis lugemise on ta nüüd küll selgeks saanud. Sest ilmselgelt valis ta endale sobivat õhtujuttu välja. Luges raamatute pealkirju ja otsis. Mida muud ta nii pingsal pilgul vaadata sai? Ma loodan, et valik ei langenud Kafkale. Ma seda ei viitsi lugeda. Kui ta ärkab, siis ma vaatan, mis ta siis välja valis.

Muudest asjadest veel nii palju, et ma ei ole siiski meie pere ainus tuutu. Ka Marekil on helgemaid päevi. 

Eile Tartust tulles tegin ma vanaema aias puhta vuugi, korjasin nii palju lilli kui kätte mahtus. Oleks rohkem korjanud kui oleks mahtunud, sest ega ahnus pole häbiasi. 

Igatahes...

Paigutan siis mina lilli vaasi ja imetlen murtud südameid. "Me peame endale ka ikka neid rohkem istutama," ütlesin ma. 

"Aga meil on neid üldse vä?" küsis Marek.

"Jah, seal taga pesunööri juures on üks põõsas," vastasin mina.

"Sel juhul oli," ütles Marek. Ta oli mu murtud südame põõsa maha trimmerdanud. Kujutate ette? Ta lihtsalt trimmerdas mu põõsa maha. 

Oleks ma seda teadnud, oleks ma vanaema juurest ikka veel rohkem neid kaasa krabanud. Oleks vähemalt vaasis neid imetleda saanud...