Wednesday, May 21, 2014

Ma olen ilmselt üks väga halb inimene

Ma tükk aega kohe mõtlesin, kas kirjutada või mitte, aga ma olen ju tuntud lapsesuu ja tihti ei saa oma arvamust endale hoida. Nii ma siis otsustasingi, et riskin sadade tuhandete (okei okei, suurushullustus tuli peale, nagu mu blogi tõepoolest sada tuhat inimest loeks) inimeste pahameelega ja kirjutan eilsest "Kodutundest". Selline ma juba olen. Ma ei oska mõnikord vait olla. Mind ei saa "korda teha". See on funktsiooniviga.

Kõige pealt ütlen ma kohe ära, et mu meelest oli eilne pere, kus mees oli ratastoolis, äärmiselt tubli, positiivne ja võiks olla eeskujuks väga paljudele. "Kodutundes" on mu meelest tihti liiga palju hala ja virinat, seekordne saade oli selles mõttes väga meeldiv vaheldus. Umbes samamoodi nagu see Urmase ja Jane saade, kus vahelduseks näidati üht suurperet, kes ise suurepäraselt hakkama said. Ei vingunud, et meil on kümme last, et palun aidake meid. Nii nagu ei vingunud ka eilse "Kodutunde" pere. Nad said ise hakkama. Ja siit ma jõuangi oma mõtteni, mis mind häirima jäi.

Ma saan väga hästi aru, et neil on raske, ma mõistan kui ebamugav võib olla kui ratastoolis ei saa kodus korralikult ringi liikuda ja eks ma juba tean ette, kuidas mõned, kes seda kirjutist nüüd loevad, mõtlevad/ütlevad "jah, sa kujuta ette kui su oma mees ratastoolis oleks ja siis keegi ütleks, et ma arvan, et nemad ei vaja abi".
Ma ei mõtlegi muidugi päris nii, et see pere ei vajanud abi, mul on hea meel, et liikumispuudega väga toredat meest ja tema pere aidati, aga...
Mulle tundus, et siin oli ainuke suur mure, et pereisa pidi duši alla käima ümber maja  ja et pereema soov oli päikseküllane köök. Samal ajal on kusagil ilmselt sada peret, kus lapsed elavad põhimõtteliselt muldonnides, igasugu pesemisvõimaluste ja köökideta. Mul muidu on nendest nö vaesuses virelevatest peredest suhteliselt ükskõik, mitte muidugi kõigist, aga noh nii laias laastus küll.
Ma kunagi ei saa aru, miks on vaja saada kaheksa last, kui sa juba kolme esimese pealt näed, et sul ei ole neile elamisväärseid tingimusi pakkuda ning tihti ei jätku ka söögiks raha. Või et naine leiab uue mehe ja siis kohe on vaja laps saada. Mul ei ole nendest täiskasvanutest, kes sealautades või muldonnides elavad, kahju, aga mul on alati kahju lastest. Nemad ei ole süüdi selles, et nende vanemad vastutustundetult sigivad ja ei oska poest kondoome osta, nemad ei ole sellist elu valinud. Ja sellepärast on mul alati hea meel, kui mõni muldonn, kus lapsed elavad, korda tehakse. Et neil oleks vähemalt võimalus normaalselt voodis magada või laua taga koolitükke teha või käsi pesta.
Nii ma ei saanudki aru, miks valiti abistamiseks välja just see pere, kus tegelikult kõik oli justkui olemas.

Jah, nüüd te ütlete kindlasti, et mida mina ka tean. Et väliselt võib ju tõepoolest mulje jääda, et nad abi ei vaja, aga ma ei ju ei tea, kuidas nad päriselt igapäevaselt peavad hakkama saama.
Meil on ka väliselt kõik hästi, ideaalses korras, aga uskuge mind, et selle välise taga on olnud väga raskeid hetki ja aegu. Me oleme olnud olukorras, kus tundus, et peamegi maja maha müüma. Vaevalt keegi oleks seda aimata osanud. Ega meil praegugi kerge ei ole, aga keegi ei tule meile appi. Ma muidugi ei arva, et peakski, aga ma lihtsalt ütlen. Ka meie peame ise hakkama saama. Seitse aastat elasime me ahjuta, nii et suuremate külmadega käisime me toas praktiliselt talvejopega, kui elekter juhtus ära minema, oli toas sama külm kui õues. Aga meil ei olnud ahju ehitamiseks lihtsalt võimalusi.
Me mõnikord ikka naerame, et kirjutaks ka "Kodutundesse", et palun aidake meid ka, meil pole palju rohkem vaja kui sauna ja garaaži meie kahele autole.

Ja kui ma edasi mõtlen, et kuradi SEB ei andnud mulle ka laenu, siis lähen ma veel rohkem pahaseks, et just see pere abi sai põhjusel, et mees pea ratastoolis ümber maja (väljast ja iga ilmaga) duši all käima. Mu vanaema on 82-aastane, ta peab iga ilmaga kaevust vett vinnama ja selle tuppa tassima. 2014.aastal on veel terve hunnik majapidamisi, kus ei ole isegi vett. Minu vanaema ei aita keegi. Me muidugi kõik püüame, aga mõned asjad vana maja juures käivad ikka üle jõu kui rahakott puuga seljas ei ole.
Tookord kui ma korteri müüsin ja teadsin, et mulle natuke vaba raha tekib, lubasin ma omaltpoolt, et aitan ka vanaema maja korda tegemisele kaasa. Sinna see jäigi! Kui ma sellele loole, kuidas SEB minuga käitus, mõtlen, lähen ma nii vihaseks, et...Kuid keda see kotib, panka kindlasti mitte. Ka vanaema naerab et saagu mina ja Marek kiiresti üks laps veel, koligu nende majja mõneks ajaks elama, siis "Kodutunne" aitab meile kasvõi vee sisse panna (sest kus sa ikka imikut vihmaveerennis pesed) ja pärast seda vahetame kodud jälle tagasi.

Igatahes tagasi teema juurde. Ma usun, et paljud arvavad, et ma olen nüüd halb ja äärmiselt südametu inimene, et julgesin välja öelda, et minu meelest sel puhul läks "Kodutunde" abi veidike valesse kohta, kuid ma ei saa sinna midagi parata, et ma nii arvan. Võib-olla ma olengi halb ja südametu, et nii mõtlen. Loomulikult ei saa üks telesaade aidata kõiki neid halbades tingimustes elavaid peresid ja neil on õigus valikuid teha nii nagu neile õige ja õiglane tundub, aga mina mõtlen muldonnis elavate laste peale, kelle elu on ilmselt kordi keerulisem.

Ma nii tahaks, et mul oleks kuidagi endal võimalus kõiki neid peresid aidata. Ma päriselt ka tahaks. Aga mul ei ole jagada midagi rohkemat kui riideid ja jalanõusid. Neid ma ikka aeg-ajalt saadan laiali ja loodan, et needki kedagi kusagil veidike rõõmustavad.


7 comments:

  1. Nojah nad oleks äkki võinud lihtsalt duši teha....
    Ma mõtlesin saadet vaadates natuke samamoodi, siis mingi hetk märkasin, et perekonnal oli kodu korras. Et kui ei elata kola otsas ja sogahunnikus, siis juba näebki välja, et inimestel läheb hästi.
    Aga no las nad siis said oma abi, ega see mind väga ei kõiguta.

    ReplyDelete
  2. Keegi ei keela ju teil ka abi küsida. Point ongi selles, et kui tunned, et sul oleks vaja, siis küsi. Nemad küsisid ja neid aidati. Aga mõttetu on ju mitte küsida ja siis viriseda, et keegi niisama ei tule ja ei tee.

    ReplyDelete
  3. Võtsid sõnast suust! Mul on samad mõtted ükskõik millist abistamist vaadatest. Eriti närvi ajavad need paljulapselised (ja ka need väikselapselised, kes eeldavad, et riik nende lapsed üles kasvataks!). Oeh. Miks on see alati nii, et vanemate halbade otsuste eest peavad vastutama ja kannatama lapsed, mitte vanemad ise?

    Vaadates mõnda 25 aastast, kellel juba kolm last ja kõigil erinevad isad, siis tekib küsimus - kulla naine, miks sa seda endaga teed ometi? Kas tõesti iga kord arvab, et nüüd see on see mees, kes tema ja ta lapsed üles kasvatab? Sest laste kõrvalt endal pole olnud aega haridust omandada. Ja siis ongi see "riik" paha.

    Üleüldse ma leian, et kõik naised, kes rasestuvad, peaksid sund korras läbima süviti mineva arengupsühholoogia kursuse.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Nii ja kas Eveliis ei kommenteerigi viimast saadet :)

      Ma ei tea, kui vana see neiu oli, aga 4 korda samasse ämbrisse astuda...

      Ma olen ka põhimõtteliselt üksikema (no tegelikult ei ole, aga mees pidevalt komandeeringus), kahe lapsega, üürikorteris, kas peaksin nüüd ka siis korjanduse tegema :P

      Delete
    2. Eip, mul ei ole midagi öelda:) saan aru, et iga endast lugupidav PEAKS klikkide nimel seda nö skandaalset saadet kommenteerima, aga mind ei huvita, kes ja mis ja miks. Mulle jättis saade meeldiva mulje ja mul on hea meel, et neli last korraliku kodu said.

      Delete
  4. Vanaema kaevule võib ju pumba abiks panna. Ainult nupule vajutada ja ei mingit vinnamist.

    ReplyDelete