Thursday, April 24, 2014

Deemonbeebi sai kuuekuuseks!

No vot siis. Veel eelmise aasta alguses rääkisin ma, kuidas "ei mjina ljapsi taha, ikka pjuudrit ja njäokreemi". Ma tegelikult isegi teadsin, et ei saa lapsi. Kaks kuud hiljem ei suutnud ma uskuda, et rase olen. Kuidas? Mina? Mis? Ma ei osanud isegi seisukohta võtta. Ma mäletan, et ma nutsin kui teada sain, et rase olen. Ma ei teagi, miks. Ma kartsin Marekile öelda. Ma ei teagi, miks. Mul oli piinlik. Ma ei teagi, miks.

Mida aeg edasi, seda rohkem hakkasin ma aru saama, mis tegelikult toimub, kuid sellegi poolest ei suutnud ma uskuda, et Britt Ida Loviisa päriselt ka olemas on. Noh nii kohe päriselt päriselt.
Täna vaatan ma seda väikest inimest oma kõrval ja ei suuda uskuda, et ta on juba kuus kuud  olemas olnud. Ja et ta nii äge on. Tõeliselt vahva tšikk! Jah, eks ta öösiti ikka oskab paras deemonlaps ka olla ja paneb ikka aeg-ajalt mu närvid proovile, aga nii veider kui see ka pole, siis halvad asjad kipuvad ikka meelest minema ja rõõmu on ikka kordades rohkem. Päevad on kohe kuidagi teise tähenduse saanud.

Nii veider, kuidas üks väike tegelane nii palju muuta suudab. Mõtteid. Suhteid. Elu üldse. Ja kui palju rõõmu selline tilluke põngerjas tegelikult pakkuda suudab. Ma ei oleks seda kunagi uskunud. Mul on hea meel, et ma teada sain.


Täna ostame me Wernerist ühe tordi ja peame sünnipäeva:)

*ei ole just väga originaalne jälle samu pilte kasutada, aga suurem osa miljonist Idast tehtud pildist on ju kodus arvutis.

Avastasin, et pilte on ju väga lihtne juurde tekitada. Piisab vaid uutest tennistest ja ongi telefonis sada uut pilti juures;)
 
                            
Ja igaks juhuks jalutasime Wernerisse ka. Et kooki osta. Jõudsin kenasti kohviku ukse taha, aga avastasin siis, et ei saa käruga uksest sisse ja jalutasin koogita tagasi. Ilmselt parem ongi. Trenn see eest oli korralik. Toomemäest üles ja alla, üles ja alla. Ühtlasi sain ma kogu linnale ka oma uhket uut käru näidata. Mina poleks ju mina kui ma oleks mõne teistsuguse käru ostnud. Ikka roosamast roosa ja Tatty Teddyga. See Nagu Uus pood on ikka täitsa vahva, igasugu asju leiab.

                             

Nii et kooki sünnipäevalaps küll ei saanud, aga mõned uued asjad ikka. Ma ju räägin, et isegi kui mina Idat ära ei hellita, siis vanaemad ja tädid teevad seda minu eest. Kui mõni tädi tahab veel kingitusi teha, siis Nextis on ühed kenad kassidega teksad, mis Idal täpselt puudu on.
Kui ma oleks emmeta poes käinud, siis ma oleks need püksid oma viimase raha eest ära ostnud, aga emme oli kaasas ja ei lubanud. Ma tahaks salaja tagasi minna;)
                             

9 comments:

  1. Kui ma mõned aastad tagasi rasedaks jäin, siis nutsin ka - ahastusest, sest kohe üldse ei tahtnud. Last. Paar nädalat hiljem rasedus katkes ja ma ei olnud üldse kurb. Nüüd pole 40 enam väga kaugel ja ikka vahest mõtlen, et kas nii jääbki - et ei tulegi seda õiget tunnet peale. Ja see pisut nagu vaevab mind...
    Olen mõtelnud, et kui juhtuks jälle sama asi - kogemata-planeerimata, siis nüüd vast isegi enam nii ahastavalt ei reageeriks.
    Kas sa kohe üldse last ei tahtnud või kusagil sügaval sisimas ikka miskit kripeldas? Kui nüüd enda vastu sedasi päris aus olla... :)

    Aga ilusat poolest sünnipäeva! Neiu on väga armsa olemisega:)

    ReplyDelete
  2. Et siis õhtul võib tordile tulla?

    ReplyDelete
    Replies
    1. Parem koos tordiga, siis ma ei pea linna jalutama;)

      Delete
    2. Aga ära sa eelda, et ma jõuan, sest lihtsalt pean täna tantsima jõudma, muidu Nele viskab mu grupist välja. :)

      Delete
  3. No kui aus olla, siis mingi aeg ma ikka sisimas tahtsin, eriti tütart, keda roosamannatada. Siis aga, mida aeg edasi, hakkasin järjest rohkem motlema, et pole ikka minu teetassike see lapsevärk, aga sees ikka nagu kripeldas, sest on ju justkui mingi norm, et laps peab olema. Kui arst siis ütles, et ega siin polegi midagi nii väga tahta, oli see minu jaoks tol hetkel sobiv vastus. Kuigi alguses ehmatas ära, et näe olen rääkinud et ei taha, soov läks täide. Et kas ma ikka päris nii tahtsin.

    ReplyDelete
  4. Igatahes sobis mulle elu vaid iseendale. Kuni... Tuli üllatus. Täiesti planeerimata, mida keegi ei taha uskuda. Noh, et nii vana juba, et kuidas sa ei planeerinud vms. Täna ütlen ma, et see on parim üllatus, mis juhtuda on saanud. Aga teadlikult planeerimiseni ei oleks ma/me küll lähiajal jõudnud:)

    ReplyDelete
  5. Kuna teadsid, et mul on probleeme rasestumisega, siis hakkasin planeerima, et "kunagi" (kauges tulevikus) jään rasedaks. Läksin arsti juurde ja uus arst teatas, et ma ei jäägi rasedaks. Tuli masendus, ma polegi "naine", kes saaks oma mehele last "kinkida".

    Ootasin siis analüüside andmiseks päevi ja neid ei tulnud. Aga noh see oli nii tavaline ja kui ma lõpuks siis testi tegin, siis oli nii, et aeg oli täiesti ebasobiv ja ma olin rase:) Palju õnne! Arst ütles, et ma peaksin olema VÄGA õnnelik (sellise diagnoosiga), aga sellel hetkel ma loomulikult ei olnud. Aga ma ütlen, et see oli kõige parem ajastus üldse (kuigi siis tundus see täiesti ebanormaalne, olin just töökohta vahetanud ja ma ei pidanud ju rasedaks üldse jääma ja kui jään, siis kunagi eee 10 aasta pärast). Tänu sellele raseduse ajastusele on mul elu tõelise kannapöörde teinud.

    Muideks, Wernerisse saab praegu sisehoovi kaudu (vankriga noh), talvel on see uks kinni, aga siis kui terrass on avatud, saab vankriga sealt kohvikuletile ligi. Ja Tartus saab Werneri torte ka Prismadest.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Marrk just ütles, et miks ma, rumal, sisehoovist ei läinud. No üldse ei sähvinud. Ja Tähtverest on Prismad liiga kaugel, nii palju kui ma tean Tartut veel. Pean küll kõhnaks saama, aga liiga palju ka liikuda ei viitsi;)

      Delete