Thursday, February 27, 2014

Ilma rinnahoidjata täisoksendatud diivanil elu taga nutmas



Eile sattusin ma kogemata lugema üht blogipostitust, kust mulle jäi silma lause:
"Ma ei kujuta veel ette oma elu mähkmemeres, päevas viis korda titte randmel hoides-kraanikausis peput pesemas, teiste titemammidega rohelisest kakast rääkimas, ilma rinnahoidjata täisoksendatud diivanil sorakil juustega reede õhtul nuttes, et mis mu elust saanud on."
Eks ma saan aru, et tegu on üle võlli keeratud lausega, aga tegelikult titemamma stereotüüp ju selline olema kipubki. 

Mähkmemeri, roheline kaka ja pepu pesemine on tôepoolest asjad, millest ka mina ei osanud veel mônda aega tagasi undki näha, kuid on nüüd veidral kombel muutunud nii argisteks, et tunduvad lausa loomulikuna. Ma mäletan väga hästi, kuidas ma raiusin, et mina küll mähkmeid ei suuda vahetada, kuid nüüd teist nägugi ei tee kui mähkmed vahetamist vajavad. 

Kust aga  tuleb see "sorakil juustega ilma rinnahoidjata" titemamma stereotüüp?  Noh, et sada protsenti aus olla, siis ega jah, ei saa ma juuksurisse/maniküüri/pediküüri/kosmeetikusse enam minna just täpselt siis kui pähe tuleb ja nii ikka tuleb ette, et mu küüned-juuksed on välja kasvanud ning kulmud veidike korrast ära, aga seda kõike tuli ette ka varem, sest ma lihtsalt olen nii laisk ja ootan alati viimase minutini
See aga ei tähenda, et ma kodus pead ei saaks pesta ja juba neljandat kuud rasvast nõretavate juustega mööda ilma ringi lehviks. Lapse sünniga ei kadunud kodust ära peeglid ja ma ikka heidan mõnikord praegugi sinna pilgu ning püüan väga "sorakana" mitte kodust välja minna. Muidugi ei tähenda see, et ma end "40 minutit" sätiksin, aga saate aru küll. Ja kui ei saa, siis minu "sorakas/mitte sorakas- aga-julgen-inimeste-ette-sattuda"- välimus on selline nagu sel pildil. Ma ise arvan, et inimesi ma päris surnuks ei ehmata. Tähtsamate ürituste jaoks panen ikka põsepuna ka palgele. 

Oma riietusstiililt olen ma mugavamaks muutunud. Mitte et see oleks võimatu, aga ma ei kujuta hetkel ette kõrgetel kontsadel tippimist, ühes käes sajakilone turvahäll ja teises kott miljoni beebiasjaga. Nii et jah, on muutunud see, et hetkel ei lippa ma  uksest välja "daamilikult" tillukese ridiküliga või kõrgetel kontsadel, aga rinnahoidja panen ma ikka selga. Ma isegi ei saa aru, millise loogika järgi peaksid emad ilma rinnahoidjata käima. Ma julgen öelda, et imetaval emal peaks see isegi suht võimatu olema. Kui tegu pole just mingi ekstreemökoemaga, kelle jaoks kõik "vabalt voolata" võiks, sest see on nii loomulik. Tavaline titemamma paneb vist ikka aluspesu selga. Ega ma ka ei tea muidugi täpselt, aga mulle tundub nii. 

Oma tutvusringkonnas ei tea ma ka ühtegi ema, kelle kodud laste pärast oleks täis oksendatud. Või et nad vaataks, et ah näe laps oksendas diivanile, aga ma ei korista seda ära, sest ta võib ju uuesti oksendada ning vaatavad seepe edasi. Sest lisaks sellele, et kõik titemammad muutuvad automaatselt laiskadeks, vaatavad nad ka ära kõik telekast tulevad seriaalid. Manhattani Tuhkatriinust Rosamund Pilchnerini. Ja kui nad parasjagu seda ei tee, siis nad nutavadki patja, et elu on nüüd täiesti pekkis. Mina ju ka teadsin, et "ei-mina-ljapsi-taha", aga nüüd kui see väike väänik siin diivanil mu kõrval laliseb, siis ei nuta ma sugugi kadunud elu taga.  Võib olla on põhjus selles, et ma olen juba "väga vana" ega  saanud last kuueteistaastaselt, et mis siin vanamutil ikka enam nutta, elu on niikuinii ju läbi. Et nüüd ongi vaid veel mõned lapsed valmis vorpida, kaalikas maha panna ja püreesuppi keeta.  Või nutta, et  ei saa enam reedeti väljas käia. Ah jaa, ega ma väga klubides käija enam väga niikuinii ei olnud. Ilmselt kui ma nüüd ikka väga tahaks, siis küll käidud ka saaks. Selleks ongi välja mõeldud vanavanemad ja tädid-onud;)
Väga paljudel üritustel saab aga täitsa edukalt käia ka lapsega. Selle asemel, et Tartus kõik õhtud kodus istuda, käisime me Idaga kõiki Maitsev Lõuna-Eesti ürituse pop up restorane külastamas. Lukku end just juua ei saa, aga olgem ausad, ka see aeg on natuke möödas, kus iga laupäev tuumapohmelli tuli põdeda. Seda võib teha ka neljapäeviti. Pärast kolmapäevast veinijoomist. Kui laps  on magama pandud;) *

Jah, olen nõus, et eks need magamata ööd ikka jätavad näkku oma jälje, mõni kord on olemine rohkem, mõnikord vähem väsinud ja ma võitlen ikka oma kuue ülearuse kiloga, virisen ikka, osaliselt ka niisama moepärast, et olen "vana ja väsinud maanaine", aga sorakil juustest, rinnahoidjata käimisest ja täisoksendatud kodust on asi ikka päris kaugel. Või teie, kes te mind tunnete/näinud olete, palun öelge mulle, kui ma mingis eluvales elan, siis ma püüan end kokku võtta. 

Kust selline arusaam tuleb, et titemammad sellised on? Mina ei tunne ühtegi sellist sorakat naist.  Kas teie päriselt ka tunnete või on see lihtsalt mingi linnalegend noorte tüdrukute hirmutamiseks. Et vaata, et sa jumala eest last ei saa, sest siis muutud sa selliseks ja selliseks? Päris kaval. 
Mina tean titemammasid, kes näevad väga kobedad välja, kobedad ja kordades stiilsemad, kui "moeblogijad", kes New Yorkerist või Shein...-st (see miski imeodav Hiina netipood vms) retuusid ja kampsuni ostavad ning end siis tõelisteks trendsetteriteks peavad. Muidugi ei saa me kõik Fotballfrue'd välja näha, ega peagi ju. Ttemammade maailm ei jagunegi  vaid kaheks: fotballfrued ja sorakad maanaised. Sinna vahele jääb ikka terve hunnik täiesti tavalisi normaalseid naisi, selliseid nagu nad olid ka enne lapse saamist. 

*mitte et ma iga kolmapäev end lukku jooks, vaid nii teoorias. Just saying. 




11 comments:

  1. Kusjuures mina mõtlesin sama - krt, ei tea üldse end käest lasknud vms emasid. Vastupidi, kõik noored emad keda tean, on kuidagi jube together ja harmoonilised ja naiselikud võrreldes ajaga kui nad veel ei olnud emad, vaid lihtsalt mu sõbranad. Hästi ilusad ja stiilsed ja selline tunne, et kõik tuleb ludinal nende käes - vilumus noh. Vähemalt väljastpoolt vaadates tundub. Ja minuarust ma ise rasedana ka.. Pole lihtsalt seda elustiili enam, et aega terve nädalavahetuse diivanil pohmellis haiseda ja ussitada ja muuks jõudu polegi.

    ReplyDelete
  2. Just, selle unustasingi mainida, et mu meelest on ka kõik nii naiselikuks muutunud. Miniseelikud ja dekolteed ja kõrged kontsad on küll asendunud teksade, madalate saabaste ja kurguni kinninööbitud kammpsunitega, aga kõik on kuidagi "nii õige ja omal kohal".

    ReplyDelete
  3. Ma olen kodune olnud 18 kuud. Sel ajal On juhtunud, et olen sorakil. On juhtunud, et "lähen ju lihtsalt õue jalutama, tõmban mütsi pähe, pärast millalgi pesen pea puhtaks".
    Ei saa öelda, et olen end käest lasknud. Ei tea kedagi teist ka, kes oleks. Olen peaaegu elu tippvormis kehaga ja tunnen end oivaliselt.
    Nüüd tahaksin juba väikest kontsa ja seelikut ja meiki. Aga võimalik, et see kõik on kevade süü :D

    ReplyDelete
    Replies
    1. Tegelikult on ju nii, et me kôik oleme mônikord sorakil, varjame pesemata juukseid mütsiga vms, ma ju ise käisin pidzaamas poes;) aga see kôik ei ole ju lapsesaamisega seotud. Laisku päevi on alati olnud;)

      Delete
  4. Näh, ma just tellisin Sheinside'ist. Mitte küll retuuse ega kampsuneid, vaid enda meelest päris ilusa ja naiseliku mantli :(

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ega siis muud polegi teha kui et näitad ette kui kätte saad ja siis True Fashionista minus ütleb, et guud vôi bääd:D
      Ahjaa, kas ma juba mainisin, et ise ostsin paar nädalat tagasi newyorkerist jaki. Astusin mittevägalootusrikkalt sisse ja seal ta oli, kümne euroga müügis

      Delete
  5. Ma võin käe püsti tõsta ja öelda, et ma olen tõesti kohanud kirjeldusele vastavad olevust :)
    Aga-- ta oli taoline ka enne. Seega minu arust ei muuda lapse saamine eriti rohkem midagi, kui kontsade kõrgust ja koti suurust :D Üldistades muidugi.

    ReplyDelete
  6. Ma pean ütlema, et ma olen kodus olles pigem enese suhtes hoolivamaks muutunud! Eks neid väljas käimisi on harvem ja seda erilisemad nad on -siis tahaks ju ikka end natuke sättida :)
    Tööl käies juhtus ikka, et hommikul kui plaanisin pead pesta, siis uni oli nii magus, et magasin sisse ja nii tuli juuksed kinni tõmata ja pesemata juustega tööle minna.
    Teiseks ei ole ma kunagi olnud eriline kontsa tädi. Madalad jalanõud on terve elu olnud minu lemmikud. Ja nüüd lapsega kodus olles olen isegi hakanud vahel kontsasid kandma- kummaline kas pole! Käru najale toetudes on ju hea harjutada kuidas nende asjadeda püsti püsida ;)

    A.

    ReplyDelete
  7. No mina isiklikult olen pärast Mia Laureeni sündi palju usinamakas perenaiseks ja paremaks naiseks muutunud. Ma ei taha, et mu laps peaks oma ema pärast häbi tundma :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Kusjuures ma olen ka selle peale môelnud, et tahaks ikka lapsele ilus ema olla. Minul ju oli ilus ema, on ilus ema, olgu siis minu lapsel ikka ka. Ega ma kehvem ole:)

      Delete