Ma täna aknast välja pole küll vaadanud, aga ma loodan, et lipud lehvivad, fanfaarid puhuvad, tänane on rahvuspühaks kuulutatud või Savisaar korraldab Vabakal vähemalt lasershow'd, sest mina tunnen end totaalse kangelasena. Ja Marek on ka selle ära teeninud. Kui teda polekd eile mu kõrval olnud, oleks ma mingi hetk ilmselt kolmanda korruse aknast välja viskunud. Sest mul oli tunne, et see õudus ei saa kunagi otsa. Ja mina veel raiusin varem, et kindlasti pole meest sinna vaja. Oli küll!
(kuni hetkeni kui.., ofkoors;)
Muidugi mingi hetkeni polnud mul aimu, mis mind ees ootab. Tuhude vahel valisime me kangaid Diipi salvrättideks,samal ajal kui mina valude ( mis nagu hiljem selgud polnud päris valudele ligilähedasedki) käes veidralt aknalaua najal hööritasin, tegeles Marek Diipi ventilatsiooniga ja jõudis isegi ühel ärikohtumisel käia. Töö ja sünnitus käsikäes.
Tundus, et mis see siis ära ei ole. Oi, kuidas ma eksisin! Sünnitus on julm. Ebainimlik! Heitsin vahepeal pilgu Mareki murelikesse silmadesse ja mul oli ta'st kahju. Temal minust ka.
Põhimõtteliselt elasin ma üle veidi liialdades 24h sünnituskogemuse, millele eelnes (again) neli päeva haiglat, kus sünnitust prooviti sajal erineval meetodil tulutult esile kutsuda. Kõigist neist üleelamistest hiljem emotsioonides 96-99.
Ma imestan,et ma elus olen. Minu pärast öelge, mis tahate, aga ilma epiduraalita ilmselt poleks ka! Ja ma luban pühalikult, et Britt Ida Loviisa jääb ainsaks lapseks, kes minu kerest välja tuleb. Never again! Valu üheks asjaks, aga minu ja Mareki närvid ei peaks vastu. Ja täna hommikune tulemus tundub täitsa ok, vähemalt magades, nii et võib jääda küll ainsaks minupoolseks panuseks lastelaste-osakonda;)
PS: öösärgi sain ka Molly-temaatilise:
Oo, paljupalju õnne pisipreilile ja värsketele vanematele:)
ReplyDeleteMina ütlesin sama - ainult et ma elaksin üle nii raseduse kui sünnituse, aga see mis pärast tuli, oli mu jaoks kordades raskem:)
Igaljuhul on mul väga hea meel teie üle!!!
Tehtud vähemalt... Ei jäänudki rasedaks elu lôpuni nagu ma eile küll arvasin:)
DeleteSülega õnne ja jõudu järgnevaks... kogu eluks siis eks ole :P!!!
ReplyDeleteMaapiirkonnas muide epiduraali ei saagi, aga nagu ma su muljeist mõistan, siis ega suurt vahet olegi vist:) Nii need ühelapselised pered tekivadki :))
Ma usun, et isegi puberteet on SELLE kogemuse kôrval magustoit;)
DeletePalju õnne teile!
ReplyDeletePalju Onne!:)
ReplyDeletePalju õnne! Väga vahva blogi ka.
ReplyDeleteInga
Aitäh ônnesoovide eest!
ReplyDeleteSiirad ja sùdamlikud ònnesoovid ellujààmise puhul ja nùùd siit edasi saab ainult paremaks minna nagu ma aru saan :) Palju ònne teie perele!! (Anonùùmne netikommentaator e Sinule tundmatu Sinu blogi fànn)
ReplyDeletePalju, palju õnne! Epiduraal on üks vahva asi, vähemalt minu sünnituse muutis küll inimlikumaks ja tõesti rääkigu nad, mis tahavad :D (üks blogi esmakordne kommenteerija aga ammune lugeja).
ReplyDeletePalju palju õnne ja tere tulemast Britt Ida Loviisa!
ReplyDeleteOi, vahvad uudised! Nagu mõnele päris-tuttavale elaks kaasa. Seda, kas Savisaar on juba ilutulestiku korraldanud või mitte, ma ei tea (Viimsisse Kesklinna-asjad ei paista), aga mina küll plaksutan.
ReplyDeletePalju-palju õnne teile! Mõnusat kasvamist Britt Ida Loviisale! Et piiga siis omale korralikud lapsevanemad kasvataks.
(Mina ise kuulun kah nende hulka, kelle arust on laps ikka täielik puhkekodu rase olemisega võrreldes)
Seda blogi sissekannet lugedes jään mina, igatahes, edasi lastetuks!:)
ReplyDeleteAga teile - palju palju õnne!
Riina
Ja see oli viiepäevase sünnitusralli lôpp
DeleteKeegi väljendas kunagi sünnituse kohta võrdlust: nagu sõidaks kiirrong üle :)
ReplyDeleteNo pole hullu, see ununeb kohe ja kiiresti. ja iga sünnitus on erinev, igal naisel on erinev. Nii et vabalt võib teine laps sündida möödaminnes peenra vahele :)
Ja õnnesoovid muidugi!!!!
ReplyDeleteRespekt neile, kes teise lapseni jôuavad
DeleteJa kolmandani :P
DeleteNeed on juba hullud!
DeletePalju õnne ja rõõmu :)
ReplyDeletePalju, palju õnne ! Jään huviga ootama uusi tuuli blogimises.
ReplyDeleteAinult rõõmuhõiskeid ja naerulohukesi soovib blogi pikaajaline lugeja Piibe
Palju-palju õnne! :) Loodan, et sünnitusest taastumine ja uude elukorraldusse sisseelamine lähevad kiiresti. Ja usun ka, et lapse saamine - nii rasedus, sünnitus kui ka sellele järgnev lapse kasvatamine - avavad (kui juba pole avanud) Sulle täiesti uue ja üllatusi täis emotsioonide ja tunnete dimensiooni.
ReplyDeleteBirgit
Tere tulemast!
ReplyDeleteLoodan, et perekonna enesetunne on suurepärane. (ja et sa oled ise hmm terve).
Magage ja imetlega
(ära iial ütle iial, sest sa tead küll neid lugusid "teate, mul on maailma toredaim ja parim väikne õde" ;-))
Sületäis õnnesoove!
ReplyDeleteAga never say never ;-) Kõik valud ununevad ja rõõm maimukesest võtab võimust. Pidage vastu ja kui abipakkujaid lapsehoidmiseks käepärast, ära kindlasti ära ütle ;-)
Õnnitlused!
ReplyDeleteKirjutan ainult seepärast, et see raseduse lõpp ja sünnitus ja järgnev on nii sarnane minu elukorraldusele. Sünnitama tormasin otse kontorist, kus saatsin viimaseid arveid, kuna ma ei teadnud, kuidas peale sünnitust elu olema hakkab. Kui palju ma üldse tööd saan teha. Juhtus aga nii, et sünnituse päeval oli mu ainuke vaba õhtu. Järgmisel päeval oli perepalatist saanud kontor, kus voodi peale oli laiali laotatud suurem hunnik pabereid :)
Õnneks saadeti mulle selline beebi, kes on minuga kõik tööasjad kaasa teinud ja esimese beebiga võrreldes oli ta ülirahulik ning alguses ainult tudus.
Peale esimest rasedust mõtlesin, et ma ei taha enam kunagi rase olla (rasedus oli väga keeruline), aga aastad läksid ja see kõik ununes. Olen nüüd küll väga õnnelik, et selle tee uuesti läbi tegin, kuigi rasedus oli topelt keerulisem kui esimene.
Jõudu ja hästi rahulikku beebit ning kiiret resto avamist!