Nüüd ma vist saan selle eest, et julgesin teiste rasedate vaevuste üle itsitada ja kiidelda, et mul pole küll häda midagi. Karma is a bitch, ma ütlen!
Esiteks ei ole mul üldse õhku, ma ahmin õhku nagu kuivale sattunud kala.
Teiseks on mul kõrvetised. Vist. Vähemalt ma arvan, et need on kõrvetised. Igatahes ajab toit üles.
Kolmandaks ei mahu mulle enam toit sisse. Reaalselt lihtsalt ei ole ruumi.
Neljandaks elab mu rindade all tõeline alien, kes lihtsalt peab mind peksma või togima nii, et mul on vist kogu rindkere sinine ja mul on ebamugav olla. Seistes, pikali olles, lamades, magades. Kogu aeg ootan ma õudusega, et kuna mu rindkere lahti murtakse ja sealt keegi välja ronib. Sest tunne on täpselt selline! Ma ei saa aru, miks ta just seal peab maurama. Ruumi peaks ju olema mujal ka, vähemalt kui ma end peeglist vaatan. Ma eile palusin, et "ole hea laps, liiguta end veidi allapoole", aga selle eest hakkas ta lihtsalt veel tugevamini mind pea või tagumiku või mina ei tea millega togima. Isegi Janeki karm keelamine, et "ole hea, ära peksa niimoodi ja üleüldse jää magama, sest kell on juba 11!" ei aidanud. Nii ma vaevlengi koos oma alien´iga.
Ja viiendaks ei suuda me jõuda kokkuleppele, millisel küljel magada või telekat vaadata. Mina tahaks end keerata paremale küljele, titt aga eelistaks vasakut külge. Või siis on tegu väga jonnaka isendiga, sest kui ma end lõpuks suure vaevaga vasakule küljele rullun, teeb ta mulle selgeks, et see ikka pole ka õige asend.
Ma tean küll, et ei tohi viriseda ja kurta, sest rasedus on ju tore ja loomulik, naised "löövad õitsele" ja jumal teab mida, aga tegelikult ka, see, kes ütles, et rasedus on elu ilusaim aeg, oli lihtsalt puudulik. Elu ilusaim aeg ei tohiks sisaldada jämedaid põlvi, kühmulisi reisi ja kakupunnist isendit minu sees.
Järelikult on laps saanud sinu iseloomu :P
ReplyDeleteEi no eks ole:D
DeletePanegi tüdrukule nimeks ''Ailen'' :D Sul oli ikka tüdruk eks ?
ReplyDeleteSee oleks tabav nimi küll:D
DeleteTjah. Mäletan. Õhupuudus läheb veel nats hullemaks - ja siis läheb paremaks. Mingil hetkel ta vjaub lihtsalt allapoole (väidetavalt siis kui pea ära fikseerub, aga mul juhtus see küll nats varem mumeelest - et viimased kuu aega oli täitsa okei).
ReplyDeleteKõrvetistest - mul oli üldse mingi veider teema. Kõrvetisi kui selliseid ei olnud - aga kurk oli valus. Pikalt.ikka pea kuu aega. Perearst oli valmis juba antibiotsid kirjutama, aga ütles, et kuule, oled kindel, et ei ole kõrvetisi - proovi Renniet (pidi olema rasedate tavalises menüüs). Proovisin. Kolme päevaga oli kurk paranenud. Kõrvetised käisid öösel, nii et ise ei saanud arugi ja kogu see happeline jura kõrvetas kurku. Peale seda krõbistasin Renniet nagu miilenkaja - kuni kõht allapoole vajus ja lisaks lihtsamale hingamisele ka kõrvetised kadusid:)
Aga rabelemise kohta - füüsiline tegevus aitas minul. Käisin kogu raseduse aja edasi samas trennis, kus senini (teatud harjutusi ei teinud ja osasid tegin mugandatult järjest kasvavale kõhule). Tšikk oli alati pärast väga rahulik - ma ei tea, kas sai hapnikumürgituse v tegi minuga seal kõik harjutused kaasa v miskit.. Teine asi mis aitas, oli ujumine. Mitte ,et peaks kilomeetreid ujuma, aga minna ja natuke konna sulistada - vees on endal kergem, hea ettekääne spaakülastusteks kuni Sul veel aega on (naudi, kuni saad:)) ja laps oli mul ka oluliselt rahulikum siis öösiti seal kõhus.