Ma tunnen end hästi, mu käed-jalad liiguvad, keeleoskused on alles ja aju (väikeste tõrgetega) töötab endiselt. Ma tunnen end täitsa terve inimesena. Vaatan peeglisse ja mulle vaatab otsa täitsa tavaline inimene. Veidike tüsedam inimene, aga ikkagi inimene.
Aga ma olen asjadest valesti aru saanud. Tegelikult ei saa minuga enam arvestada, ma ei ole niisama tavaline inimene, ma olen rase inimene. Ja nagu pärast esimest tööpäeva pärast puhkust selgub ei ole rase inimene enam inimene. Ma saan teada, et minuga "ei ole enam mõtet arvestada" ja mulle jääb mulje, et vähemalt osade inimeste ainuke mõte on, et kuna ta siis nüüd lõpuks ka ära läheb. Et mis ta ikka siin enam töllerdab, kasu ta´st ju enam midagi ei ole.
Ja mina veel arvasin, et kuni augusti lõpuni saan ikka veel kasulik olla, annan oma aastate jooksul kogutud teadmised Norra eripäradest üle, aga tundub, et sellega enam ei arvestata. Sest ma olen ju haige:( Ja lähen "niikuinii kohe ära", mis sellest et sinna on veel vähemalt kolm kuud:D
:( Ära kurvasta.
ReplyDeleteParas neile :)
Võeh, see on küll ju tööandja poolt ressursiraiskamine! Mul õnneks suht vastupidine seis ja püüan ikka üsna viimase piirini (34. nädal) tööandja juures tilbendada/vaaruda/veereda (misiganes see liikumisviis sel ajal on).
ReplyDelete