Wednesday, November 14, 2012

Loogiline mitteloogilisus

Midagi ei juhtu ilma asjata, eks? Kõigel on põhjus, eks? Niisiis ei ole mitte midagi imelikku selles, et ma just nüüd koduseks jäin. Ei, ma ei ole töölt ära tulnud, mind ei ole blogi pärast koondatud või mõne muu eksimuse pärast vallandatud. Ma jäin haigeks.

Huvitaval kombel juhtus see just nüüd. Nüüd kui ma olen olnud üleväsinud ja tülpinud, segaduses ja soovinud muutusi, samas ka mitte, tahtnud lihtsalt endas selgusele jõuda, leida aega kodu ja Janeki jaoks, aga samas ka teha tööd, mis mulle meeldib, aga mis mulle meeldib, kas praegune töö on see, mis mulle meeldib...Segadust on mu tillukese aju jaoks olnud piisavalt. Ma jään ühe oma väga hea tuttavaga eriarvamusele ja julgen siiski osa sellest segadusest stressi ja ületöötamise arvele panna.

Ja siin ma siis nüüd olen. Vähemalt paar nädalat kodune. Vaatan filme. Kuulan Frank Sinatrat. Magan. Puhkan sõna kõige otsesemas mõttes. Ja ilmselt olen antibiootikumidest ja muudest ravimitest pooluimas, sest kuidas muidu seletada seda, et mul tuli vastupandamatu soov teha midagi, mis on üldiselt feilimisele määratud ka terve peaga... Aga ma vähemalt üritasin (nagu ikka anda endast parimat, aga välja kukkus ikka nii nagu tavaliselt) ja jätan Janekile võimaluse see korda teha.
Ja nii veider kui see ka pole, elu väljaspool tööd on olemas. Ja taevaski pole alla kukkunud. Niisiis on vaid loogiline, et ma just hetkel haigeks jäin. Sellel oli oma põhjus.

Absoluutselt loogiline ei ole aga üks põhjustest, millega ma koju jäin. Puugihammustus! Talvel? Nüüd kui esimesed lumed ja külmad on ära olnud?  Tubli saavutus! No jah,  pigem olin ma juba mitu kuud puugihammustuse tagajärgede käes vaevelnud, kuid alles nüüd sain ma vähemalt teada, miks ma juba mitu kuud olin end kehvasti tundnud.  Peapööritused, iiveldus, väsimus... See kõik oli juba mõnda aega kestnud, kuid  ega ma siis ei viitsinud sellele tähelepanu pöörata ja polnud ju aega ka, et arstile minna. Ma arvasin, et see on tööst tingitud. Puuk oli mu viimane kahtlus. Ei, valetan. Puuk oli mu eelviimane kahtlus. Rasedus oli viimane.

Vot nii läks mu elu esimene lähedasem kokkupuude puugiga. Hehh, ja kui nüüd just ei juhtu, et ma paari nädala pärast enam kedagi ära ei tunne või totaalselt segast peksan, siis tegelikult oli väike puhkus ju just see mida ma vajasin...





2 comments:

  1. Oota-oota, täpsusta? Kas püüdsid õmmelda? Ma ju niiiiiiiiiii väga ootan su tulemust!!!!

    ReplyDelete
  2. Eip;) õmblemisega on nii, et iga päev vaatan ja mõtlen, et nüüd võtan julguse kokku...aga mul on kahtlane tunne, et sel nädalal jõuan lõpuks nii kaugele, et võtan õmbluse ka ette. Kisub sinna kanti vägisi...

    ReplyDelete