Tuesday, August 30, 2011

Täna õpime joonistama öökulli

See on väga lihtne. Vt allolevat õpetust:



No nii. Ma usun, et nüüd oskavad kõik öökulli joonistada.
(õpetuse leidsin siit)

Liiga palju emmega koos olnud?

Õhtul kui taevas ähvardavalt tumedaks hakkas kiskuma,
kiljatasin ma ehmatusest: "Issake, pesu on vaja ära korjata!" Tuhandel juhul tuhandest ei oleks ma veel mõned kuud tagasi selle pealegi tulnud, et pesu tuleb ilmtingimata enne vihma ära korjata (mul on pesu mitu-mitu päeva pesunööril kuivanud, märjaks saanud, kuivanud, jälle märjaks saanud ja kuivanud). Aga eile jätsin ma kõik muud toimetused sinnapaika ja tormasin pesu päästma. Täpselt nii nagu emme!
(Kui see virkus oleks vaid varem tulnud! Siis oleks ka need imekaunid pesulõksud sama imekauni välimusega järgmiselegi suvele vastu läinud.)

Ja poes käies olen ma hakanud jälgima kilohinda. Varem keskendusin ma pigem ikka kollastele ja punastele sildikestele, nüüd aga vaatan ma enne kauba ostukorvikesse tõstmist mis juttu kilohind räägib. Täpselt nagu emme!

Kas ma olin suvel liiga palju emmega koos, et tema kombed mulle külge on hakanud? Mis järgmiseks? Hakkan liha praadima? Või kui mul oleks lapsed, siis ajaks neid küünekääridega taga, et neil küünealused puhtad oleks?


Peaaegu samal teemal veel:

Kui minu meelest oli emme suvel päris pikalt meil, siis eile heitis Janek mulle ette, et mis ma jälle korda olen saatnud, et emme üldse külas ei taha käia. Tegin suured silmad pähe ja ütlesin, et ta ju oli puhkuse ajal Ussipesas, Janekil ei olnud see nagu meeleski. Aga tal ei saanudki meeles olla - ta oli ju samal ajal kogu aeg tööl! Läks enne kui me ärkasime ja tuli kui me juba magasime:)

Monday, August 29, 2011

Lõpuks ometi!

Lõpuks ometi saabus päev, mil ma sain Norra Äriregistris rääkida inimesega, kes teadis, millest ta rääkis ja sai aru, millest mina rääkisin ning tahtsin. Ma olin lootust kaotamas. Ma ei uskunud, et selline päev üldse tulla võib. Aga tuli. Nii vähe on õnneks vaja!

Kas ma julgen unistada, et ka edasi...

Sunday, August 28, 2011

Pühapäevad & sport


Kunagi ei meeldinud mulle Lillehammeri pühapäevad. Kogu linn oli nagu välja surnud, tänavatel ei liikunud kedagi peale mõne üksiku perekonna, kes enne pühapäevast vahvlite söömist oli otsustanud tillukese jalutuskäigu teha, kaubanduskeskused olid suletud ja telekast ei tulnud midagi peale norra naiskoondise käsipalli võistluste ülekannete, mida ma ju ometi vaadata ei kavatsenud. Ma olin pahane, et telekast mitte midagi mõistlikku ei tulnud. Enne hilisõhtut.

Terve tänase Ussipesa pühapäeva on telekast tulnud vaid sporti. Kõigepealt MM, mille vaatamise ajal suutsin ma kogu triikimata pesu ära triikida ja siis kui telekast lõpuks algas "Meeleheitel koduperenaised"(mis sellest, et kordu ja nähtud), algas ka vormel. Veel sporti! Ja olgugi, et Janek jääb alati umbes poole peal magama, ei saa ma siiski kanalit vahetada, sest siis ärkab ta üles pahandades et tal vormelit vaadata ei lubata;)

Niisiis Ussipesa pühapäevad hakkavad meenutama Lillehammeri omasid, kui telekast vaid sporti sai/võis/oli vaadata.

Vaid üks mõte


Mind on juba mõnda aega üks mõte piinanud. Täna tuli see jälle meelde. Nimelt... kui ma kunagi ammu Tatraveskitega püüdsin võidelda ja selgeks teha, miks Suur Ja Tähtis Ettevõte minust tegelikult lahti tahtis saada, oli Tatraveski üks argumentidest, et "minu (ja minu tegemata töö) pärast peab Üks Kolleeg iga päev kauem tööl olema".
Ma sõidan Suurest Ja Tähtsast Ettevõttest koduteel iga päev mööda ja olen märganud, et endine Kolleeg on ikka kogu aeg tööl. Midagi pole muutunud. Huvitav...

Friday, August 26, 2011

(Mitte)rahul

Mulle tundub, et ma võiksin endaga täna rahul olla. Mulle tundub, et nädal, mis algas ebaõnnestumisega, lõppes õnnestumisega. Mulle tundub, et asjad hakkavad paika loksuma. Mulle tundub, et mu töö hakkab vilja kandma. Mulle tundub, et ma võiksin öelda "I told you so!" Ma peaksin olema rahul! Aga ma ei ole... See tähendab, et muidugi olen ka, aga mitte nii palju nagu tahaks.



Midagi jääb puudu.

Rahulolematus (ja kadedus) pidavat olema edasiviiv jõud kui tsiteerida elavaid klassikuid. Ma jään ootama, kuhu minu rahulolematus edasi viib. Ma olen juba õppinud ootama;)



Minu Norra muutub järjest absurdsemaks

Hingan sügavalt sisse ja sügavalt välja, sügavalt sisse ja sügavalt välja. Ja võtan kokku telefonikõne Norra maksuametiga, mis tegeleb välismaiste asjadega. Pärast 10 tuhandet suunamist ja veidike ootamist (millega ma juba väga harjunud olen) sain ma lõpuks selgeks, et alguses on kõik lihtne.
1. registreerida ettevõtte
2. täita õige blankett õigete andmetega (seda viimast rõhutati eriti, sest vaid sellisel juhul vaadatakse taotlus läbi, muul juhul ilmselt visataksegi ilma mind teavitamata prügikasti)
3. oodata vastust - kus mulle vajalikud andmed saadetakse

Lihtne. Kuna ma lõpuks ometi olin kellegi telefoni otsa saanud, kes natukenegi tundus asja ise ka jagavat, ütlesin talle, et mul on tegelikult veel mitu küsimust. Tädi ohkas ja venitas vastuseks: "Okeeeei". Ja siis läks asi keeruliseks, tema jaoks. Minu jaoks läks muidugi kõik lihtsaks, sest mulle öeldi, et ma pean lihtsalt õige blanketi ära saatma ja ootama. Kuni õige blankett õigete andmetega esimesest õigest kohast on teise õigesse kohta edasi saadetud ja läbi vaadatud. Peaasi, et kõik minu poolt saadetu oleks õige ja notariaalselt kinnitatud. Ja ma ei pea muud tegema kui ootama!

Tädi tahtis toru ära panna. "oot-oot!" hüüatasin ma, "mul on veel üks küsimus, kas tohib?" Selle küsimusega rikkusin ma ilmselt tädi reedese päeva täielikult ära (õnneks on Norras teatavasti reede väga ühike tööpäev ja ta saab kodus üsna pea 25g konjakit teha!). Oma küsimuse lõpetanud, sain vastuseks tüüpvastuse, mida ma viimaste kuude jooksul olen päris palju kuulnud: "Seda ma ei tea, aga saada meile meil, siis me vaatame, kas leiame kellegi, kes vastust teab!" Okeeeei! (Nagu ikka usun ma, et meilile ootan ma vastust vähemalt kaks nädalat!)

Ma ei suuda ära imestada, et seadus ütleb Norras üht, reeglid teist, aga tegelik otsus tehakse alles õige blanketi läbivaatamisel. Milleks siis üldse nii palju erinevaid seadusi - kui sa oled välismaalane ja töötad välismaa ettevõttes, kui sa oled välismaalane ja töötad Norra ettevõttes, kui sa oled välismaalane ja töötad omaette, jne jne jne . Milleks nii palju erinevaid ameteid - register A ettevõtte registreerimiseks, register B töötaja registreerimiseks, register C tööloa tellimiseks, register D tööülesande registreerimiseks, register E, register F, register loaks üldse olemas olla/hingata/süüa/magada....
Piisaks ühest registrist - Õigete andmetega õige blanketi läbivaatamise ja kõikide edasiste ostuste langetamise register!
Ma ootan kohe huvi ja põnevusega, mis järgmisel nädalal koha peal sündima hakkab. Ma kardan, et tädi, kelle vastuvõtul ma juba kaks korda käinud olen ja sealjuures mõlemad korrad erineva vastuse saanud, paneb mind nähes punuma/saab närvivapustuse/laseb mind arreteerida ahistamissüüdistusega.

Seniks aga saadan ma ära õige blanketi ja jään ootama.
PS: Kui keegi tunneb kedagi, kes tunneb kedagi, kes teab, et Norra välismaiste ettevõtetega tegelevasse maksuametisse on uut töötajat vaja, siis I'm you're woman. Uskuge mind, ma olen rohkem (kordi) erinevaid Norra seadusi ja reegleid läbi lugenud kui seal praegu töötavad inimesed:D

Thursday, August 25, 2011

Daam koerakesega

Nipernaadi ei taha kuidagi kodus püsida. Tuleb hommikul uksest välja, ringutab, jalutab aeglaselt-aeglaselt värava poole ja start! Saba selga ja läinud ta ongi. Vaid valge sabaots välgatab veel metsatuka vahelt.
Niisiis ei jäägi mul muud üle kui temaga mõnda aega rihma otsas metsas jalutamas käia. Iga ilma ja olukorraga. Isegi siis kui piduriided juba seljas, ei jää maanaisel muud üle kui kummikud varba otsa tõmmata ja jalutama minna.

Daam koerakesega on jälle metsa vahel liikvel.
Hommikuti hommikumantlis, rähmaste silmade ja sorakil juustega, aeg-ajalt piduriides ja kummikutes ning õhtuti esimeste ettejuhtuvate soojade üleriietega. Õhtud metsas on päris jahedaks ja pimedaks muutunud (huvitav, et see varem mulle kahe silma vahele oli jäänud;)

Samas pean ma tunnistama, et tegelikult mulle ikka natuke meeldib ka temaga jalutada. Võib olla mitte nii väga hommikul ja hilisõhtul, kuid pärast tööpäeva mõjub tilluke jalutuskäik metsas päris värskendavalt. Lihtsalt jalutad ja mõtled omi mõtteid. Muidugi võiks ma iga kell ja iga aeg niisama ka metsa jalutama minna, aga niisama ilma põhjuseta nagu ei viitsi.

Wednesday, August 24, 2011

Crazy, right?


Sattusin lugema üht norrakeelset blogipostitust ülaloleva video kohta ja hakkasin mõtlema, et Eesti blogi-maailm on ikka veel täitsa beebikingades. Vähemalt võrreldes Norra ja Rootsiga. Listides ja toppides olemiseks oleks paljud nõus kuradile endale kasvõi oma vanaema maha müüma. Väikese sõrme on nad niikuinii juba andnud.

Ma loen regulaarselt Norra, Eesti ja Rootsi blogisid, sh ka "roosablogisid". Mõnda neist ilusate piltide ja inimeste tõttu - nagu nt seda ja seda. Mõnda hea huumorisoone ja terava sule tõttu - kes norra keelt mõistavad, siis soovitan külastada seda blogi. Mõnda lihtsalt selle pärast, et ma ei suuda uskuda, et nad NII populaarsed on või üldse olemas on. Kasvõi see või siis Rootsi kõige külastatavam/populaarsem blogi, mille ma kogemata tänu Pärdikute päevaraamatule avastasin (ning pean tunnistama, et olen nüüd üks neist 170 000 külastajast päevas). Ma ei suuda uskuda, et Rootsis on võimalik lihtsalt blogides ja end pildistades ropult rikkaks saada. Kuidas saab sel blogil nii palju lugejaid olla? Ok, ma saan aru, et x% on (minusugused) uudishimulikud, kes ei suuda seda fenomeni uskuda, aga kes need ülejäänud lugejad on? Nüüd alustas tšikk lausa oma riideäriga. What?! kõigest 12 iluoperatsiooni ja 1 blogi ning oledki ärinaine valmis! Nii lihtne elu! (Teeb tegelt ju lausa kadedaks, kui lihtsalt mõnel asjad käivad:)

Ka Norra blogijatest on saanud kohalikud kuulsused. Hapukurgihooajal võis VG-st ülepäeviti lugeda, kuidas Fotballfrue oma bikiinipiltidega inimesi šokeerib, halba eeskuju näitab ja ma ei tea, mida veel teeb. Norra jagunes kaheks - ühed kaitsesid, teised kritiseerisid, aga kõigil oli midagi öelda. Dagbladet'ist sai lugeda, kuidas teine toppblogija ja teismeliste iidol -Ulrikke - rünnaku ohvriks langes. Jne jne jne.

Vot on maailm!

Hüva nõu: Kui Nõia-Intsust, Kati Saara Vatmannist, Terje Arust või "kalendri-ja ilmatüdrukutest" enam midagi kirjutada pole, siis võiks hakata mõnest blogijast kuulsust vorpima. Ma usun, et mõne pärli leiaks ikka. Võiks lausa konkursi välja kuulutada? "Eesti oma Kissies"? Telesaate teha? (Hillar Kohv rääkis ühes intervjuus, et tahaks telesse saatejuhiks.)
Ja nii jõuaksime me Põhjamaade tasemeni (vähemalt milleski!), kus blogijate vahel mõnikord lausa sõda käib, üksteist materdatakse, linnas kallale tullakse, solvutakse, kui "vale" blogija mõnda toppi sattub ja "õige" välja jääb, blogiauhindu jagatakse...
Igatahes vähemalt üks kuulsus oleks jälle rohkem. Kui mitte rohkem.





Jarek Kasar - Klaaskuulis

Tuesday, August 23, 2011

24.08.2007


Neli aastat tagasi umbes samal ajal hakkasin ma vaikselt pabistama. Kas kõik on ikka nii nagu peab? Lilled? Lauad? Toolid? Toidud? Muusika? Fotograaf? Tort? Veidike hiljem hakkasin ma pabistama kleidi pärast, siis kingade ja siis jumal teab mitme tuhande muu pisiasja pärast. Veel natuke aega hiljem hakkasime me mõlemad Janekiga muretsema emme pärast. Ta pidi õhtul Tallinnasse tulema ja oleks pidanud juba kohale jõudma hakkama. Kell tiksus edasi, väljas hakkas juba pimedaks minema, emme telefon oli välja lülitatud. Emmet ei kusagil. Ma oleksin pidanud teadma, et emme ei ole orienteerumises väga kõva käsi, et temaga ei ole midagi juhtunud, vaid ta ei suuda lihtsalt õiget kohta üles leida (sest tookord oli ta Ussipesas varem vaid ühe korra käinud), ja et otseloomulikult on tal telefon tühjaks saanud. Aga me muretsesime ikkagi. Lausa nii, et leidsime põhjuse 25 g konjakit teha. Lõpuks jõudis emme ikkagi kohale. Suurest kergendusest leidsime me põhjuse kõik kolmekesi (veel) 50 g konjakit teha.

Öösel oli kõige suurem äikesetorm, mida ma üldse mäletan. Muretsedes järgmise päeva ilma üle jäin ma lõpuks siiski magama.
Hommikul ei olnud majas elektrit. Hakkasin jälle muretsema. Vähe sellest, et ma seisin silmitsi faktiga, et pean oma pulmas olema raseerimata jalgadega, hakkasin ma muretsema, mis siis saab kui ka peopaigas elektrit pole. Selleks, et vähemalt üks mure likvideerida, tormasime me emmega onu poole, et ma saaksin enne juuksurit ja meiki duši all käidud ja siidsiledate jalgadega pulmas olla. Poolel teel helistas Janek, et elekter on tagasi. Kihutasime koju tagasi.

Enne juuksurisse minekut, hakkasin ma muretsema, kas juuksuri aeg on ikka kinni pandud, kas meikar on ikka kohal, kas kõik on õigeks ajaks kokku lepitud. Kõik oli tegelikult nii nagu pidi.
Pärast meiki ja soengut tundsin ma, et hakkasin veel rohkem närvi minema. Mulle tundus, et emme meigiga läheb liiga kaua aega ja me ei jõua õigeks ajaks. Kaubamaja parklas ei suutnud ma korraga, nii minulikult, mäletada, kuhu me auto parkinud olime. Ma olin veendunud, et auto on ära varastatud. Suva sest autost, mõtlesin ma. Kui auto on läinud, on ka mu kleit ja kingad kadunud! Ja ma kujutasin ette, kuidas ma nendes samades retuusides ja t-särgis abielluma pean.
Auto oli tegelikult täpselt seal, kus ta olema pidi. Kleit ja kingad olid ka alles.

Peopaika jõudes, kust me Janekiga botaanikaaeda sõitma pidime, hakkasin ma uuesti närveerima. Aga kui lauad on valesti kaetud või lilli polegi või midagi on totaalselt valesti? Ma ei suutnud isegi kaugemale mõelda. Mis siis saab kui peamegi külalistele grillvorste pakkuma? Ja murul istuma? Ja siis hakkab vihma ka sadama! Tegelikult oli kõik täpselt nii nagu pidi. Ka Janek ei olnud ülikonda koju unustanud. Ega kingi. Ega sokke.


Nüüd jäi mul muretseda veel vaid autosõidu ja botaanikaaia pärast. Ma isegi ei mäleta, mille pärast ma muretseda suutsin. Et kas botaanikaaed on ikka omal kohal? Ja auto sõidab? Kas külalised ikka tulevad? Kas ma olen neile õige kellaaja öelnud? Loomulikult läks kõik nii nagu pidi. Ilm oli võrratu.

Vähem kui tund aega hiljem olime me abielus. Naljakas tunne oli. Harjumatu. Aga meeldiv.

Loomulikult oleme me nelja aasta jooksul jõudnud kakelda ja leppida ja oi! kui palju vaielda, me oleme jõudnud üksteist vihata ja veel rohkem armastada, me oleme nutnud ja naernud, me oleme jaganud rõõme ja muresid. Me oleme alati üksteise jaoks olemas olnud ning üksteist toetanud nii hästi või halvasti kui me seda oskame. Janek on õpetanud mind armastama - teda, iseennast, teisi, elu, pisiasju meie ümber. Ja kuigi mõnikord tundub mulle, et me ajame üksteist hulluks või peast halliks (vaadates Janeki pead, siis on muidugi lihtne aru saada, kes keda rohkem halliks ajab), ei oskaks ma paremat meest oma kõrvale tahta. Meest, kes mu tujud ja jonnimised välja kannatab. Kõik on läinud täpselt nii nagu pidi.

Kokku said kaks kõva kivi.


Võta mind vahel kui võileiba,
siis kui on kiire,
naudi kui austrivaagnat,
kunstiteost, kui on aega.

Jumala külalisraamatusse
jäägu meist tänutäht.

(D.Kareva)


Ja kui hommikul toobki mees voodisse võileivad, lilled ja kohvi, mille ta hoolikalt on termotassi pannud, et see ära ei jahtuks nii kaua kui ma end püsti aetud saan, siis polegi rohkem sõnu vaja. Mina peaksin vist Janekit õhtul austrivaagnaga üllatama:)



Õppetund


Täna sain ma teada, et Norras tähendab "arvatavasti ja" viisakat "ei'd". Kurb hakkas. Ma ei olnud selleks valmis. Rohkem ei olegi mul midagi öelda. Luban endale lihtsalt kurb olemist.

Edit:
Ja just siis kui ma tunnen end täieliku läbikukkujana ja tahaks alla anda, heliseb mu telefon & endast annab märku klient, kellest ma polnud maikuust saati midagi kuulnud. Ma tõusin uuesti püsti. Vähemalt korraks.

Monday, August 22, 2011

Nädalavahetus Ussipesas: mehed köögis, õhtusöök seitsmele & korsten!

Reede õhtuks, kui olin laupäevase õhtusöögi ettevalmistustega ühele poole saanud (sh triikinud ära tonn pesu ja rohinud Hugo kuudi ümbruse), olin ma omadega nii läbi, et ei viitsinud enam väikest varvast ka liigutada. Söögitegemisest rääkimata. Aga mehed tahtsid süüa. Ega ei jäänudki neil muud üle, kui ise köögis tegutsema hakata. See oli ilus vaatepilt. Eriti kui meie tillukese Delisaga saime samal ajal diivanil teleka ees uneleda.
Järgmisel päeval, samal ajal kui mina köögis toimetasin, ehitasid Janek ja Indrek korstent. Ma ei oleks uskunud, et nad sellega tõepoolest hakkama saavad. Aga võta näpust... kõigest viis aastat pärast maja valmimist on meie majal korsten! Ei tea, kas julgen edasi unistama hakata...

Õhtul toimus majas kaks erinevat pidu - naistel õhtusöök seitsmele & meestele grillipidu Hugo kuudis.
Kindlasti saaks pidudest päris pika loo kirjutada, põnevate detailidega lugu vürtsitada (alustades "kapis" magamisest ja lõpetades huvitava jalutuskäiguga kottpimedas metsas), aga ma ei kirjuta, sest ma lihtsalt ei viitsi:) Ütlen siis lihtsalt väga lühidalt kokkuvõttes, et supertore oli. Jälle. Ja söögid tulid ka head välja, isegi kui pean ise seda ütlema...


Pühapäeva õhtuks saabus majja kummaline vaikus. Külalised olid lahkunud. ("Tore, et tulite, veel parem, et lahkusite!";) Isegi Orkut julges koju tagasi tulla. Hugo heitis oma vaibale magama, enne seda teatraalselt ohates, justkui püüdes meile öelda, et olge nüüd vait, ma tahan lõpuks ometi rahulikult magada!

Koristasime Janekiga ära hommikusest.....hmmm...kuidas seda nimetadagi....noh et viisakalt mõjuks...piknikust üle jäänud vahuveinipudelid (tühjad, ofkoors) ja muu suurema sodi, mille Hugo võiks igavusest päeval mööda hoovi laiali tassida ning keerasime end diivanile kerra. Homme jõuab ülejäänu koristada! (Kuigi majad võiksid olla isepuhastuvad, et lähed õhtul pärast tööpäeva koju ja kogu maja särab nagu uus.)

Ma nüüd mõtlen, et tegelikult võiks sellisest suvelõpu-taasiseseisvumise-õhtusöögist/ nädalavahetusest tore traditsioon välja kujuneda. Ah?





Friday, August 19, 2011

Gate closed

Lennu väljumiseni oli jäänud veel 25 minutit, õige värava poole jalutama hakates märkasime me, et Trondheim-Oslo lennu taga vilkus tablool kiri – new time 18:45. 25 minutit hilinemist muus olukorras ei oleks olnud üldsegi nii hull, kuid olukorras, kus järgmine lend pidi väljuma 19:50, oli asi naljast kaugel. Ka õigeaegse lennu puhul oleks meil teisele lennule jõudmisega kiireks läinud, nüüd aga hakkas iga minut olulist rolli mängima.
„Küll on hea, et me Kopenhaagenis kõikide lendude check-in’id tehtud saime,“ ütlesin ma oma kolleegile, „vastasel juhul võiksime me praegu juba Oslos ööbimist organiseerima.“
„Jah, sellega läks hästi,“ oli mu kolleeg nõus. „Õnneks ei ole Oslo lennujaam väga suur, nii et me peaks ikka veel järgmisele lennule ka jõudma.“
„Tuleb vaid pöidlad peos hoida, et lend rohkem ei hilineks.“
Nagu ma olin selle lause ära saanud öelda, kuulsin teadaannet: „Lugupeetud reisijad SAS lennule Trondheim-Oslo, lend hilineb kahjuks 25 minutit.“ Nüüd haaras mind paanika. 25 minutit veel hilinemist tähendas seda, et mitte mingil juhul ei olnud meil võimalust Tallinna lennule jõuda. Vaatasin hirmunult infotabloole, kus õnneks vilkus uue ajana ikka 18:45, teadaanne tuli lihtsalt väikese hilinemisega. Nagu Norras kombeks.
18:45 istusime me õnnelikult, ilma lisahilinemiseta lennukis, kogu aeg kella vaadates nagu aitaks see meil kiiremini Oslosse jõuda. Oslo kohal tiirutades, kui käekell juba 19:22 näitas, hakkas meis jälle kerge paanikahoog võimust võtma. 28 minutit! „Ma ei kavatse küll Oslosse jääda,“ mõtlesin ma omaette ja kohe kui lennukirattad maandumisrada puudutasid, olime me stardivalmis. Otseloomulikult olime me just sellele lennule saanud kohad lennuki tagumises otsas, akna alla ja ekstreemselt viisakate norralaste kõrvale, kes meie tegutsemist hukkamõistvalt pealt vaatasid ning arvatavasti omaette mõtlesid, et on alles idioodid, kas nad ei saa aru, et turvavöö tohib avada alles siis kui vastav märgutuli on kustunud.
„Vabandust, meil väljub järgmine lennuk 15 minuti pärast,“ püüdsin ma vabandada kui ma, samal ajal kui minu naaber-reisija ikka veel paigal istus, oma tagasihoidliku XL-suuruses käekotiga praktiliselt üle tema ronides ta prilliraamid kaasa tahtsin rebida. Ta heitis mulle korraks veel etteheitva pilgu, kuid siiski vist mõistis, et ma pole lihtsalt vähe reisinud ebaviisakas Ida-Euroopa turist, kes ilmtingimata peab lennukist esimesena maha saama, vaid tõepoolest kiirustan järgmisele lennule. Kõik tundus sujuvat, aga enne kui me olime liikuma saanud, kustus turvavöö silt ja sekundi murdosa jooksul seisis korraga meie ees 20 rida reisijaid, kes oleks ka nagu järgmisele lennule kiirustamas. Ma olin peaaegu valmis neid kõik oma XL-käekotikesega teelt eest pühkima, kui meie õnn pöördus, säästes mind XL-käekotiga reisijate vahel endale teed tegemast ja lennukist sai välja ka tagumisest otsast.
„Palju aega on?“ küsisin ma kolleegilt.
„14 minutit.“ Selle vastuse peale hakkasin ma kiiremini liikuma.
„Ega meil nii kiire ka veel pole,“ rahustas kolleeg, kuid ma ei olnud temaga päris sama meelt. Igaks juhuks liikusime me siiski edasi veidike kiiremal sammul. Nüüd oli veel vaja leida õige värav, milleks oli 43. Me olime väravas 20. Ühtäkki tundus pisike Oslo lennujaam üsna suur, liigagi suur. Alles värav 30 juurde jõudes saime aru, et me polnud veel „välismaiste lendude osakondagi“ jõudnud. Kell tiksus halastamatult, aga pisike Oslo lennujaam tundus aina pikemaks muutuvat. Kui me lõpuks ometi olime jõudnud International flights alasse, viskasime uuesti pilgu infotabloole. „Gate closing“ oli asendunud märkusega „gate closed“. Ma oleks hetkel tuhat korda eelistanud näha vana head, tuttavat „delayed“ silti. Ja just nüüd üks kord kui Estonian Air oleks võinud hilineda, oli lend nagu kiuste graafikus.
„Põrgusse, jookseme!“ otsustas mu kolleeg. „Lennukis saab istuda küll.“ Jooksime. Selja taha jäi värav 38, 39, 40. Eemalt paistis 41, 42, aga värav 43 oleks kui ära peidetud. Jälle meie kiuste. Tõeliselt ebasportliku inimesena tundsin ma pikamaajooksust kurgus veremaitset.
„Ei…jaksa…enam,“ hingeldasin ma ja olin enne viimast pingutust alla andmas. Kui jään maha, siis jään maha, mina enam ei jaksa. Oleks ma Janekiga olnud, oleks ma arvatavasti seal samas maha istunud ja öelnud, et kui ta mind edasi kätel ei kanna, siis ma jäängi siia.*
Kolleegiga nii käituda ei oleks sobinud ja mul ei jäänud muud üle kui jonnist ja veremaitsest hoolimata edasi joosta, kuigi jooksuks oli seda tegelikult palju nimetada. Lõpuks ilmus nagu maa-alt nähtavale ka värav 43, keegi lehvitas meile, viimased meetrid väravani tegime me päris jooksusammul, et näidata, et me tegelikult ka pingutasime kõigest väest, et lennule jõuda.
„Jõudsite,“ naeratas teenindaja mu piletit vaadates. „Küll te olite kiired,“ lisas teine tunnustavalt. Hingeldades suutsin ma vaevu „aitäh“ vastu pomiseda ja mõelda, et kurat, nad pidid teadma, et Trondheimi lend hilineb, nad ei oleks kuhugi sõitnud. Ilmaasjata jooksime!
Lennukis saime me veelkord hukkamõistvate pilkude osaliseks. Ma tean seda pilku. Ma ise vaatan hilinejaid sama pilguga, mõeldes, et kas neil tõesti oli vaja veel see üks klaasike veini endale sisse ajada. Täpselt samasuguse pilguga vaadati nüüd meid.
„Ausõna, me ei hilinenud ilma põhjuseta,“ oleksin ma tahtnud vabandada, „meie lend hilines ja me jooksime niigi nagu hullud ühest lennujaama otsast teise.“ Aga ma ei vabandanud, ma vajusin ikka veel hingeldades oma istmele ja olin õnnelik, et ma lõpuks siiski lennukis istusin ning kodu poole teel olin.
„Ma usun, et me alustame küll reisi klaasikese punase veiniga,“ arutasid minu kõrval istuvad norra turistid ülemeelikus tujus. Ma oleksin ka veini tahtnud, kuid möödas olid need ajad kui mulle suguvõsaga lennujaama vastu tuldi, isegi need ajad kui Janek mulle vastu tuli, nüüd pidin ma ise lennujaamast koju sõitma. Veini asemel pidin ma seega rahulduma veega. Hingeldamine hakkas järgi jääma, korraga tundsin ma, et olin nii väsinud, et isegi kui ma oleks autota olnud, ei oleks ma isegi veini tahtnud. Nii väsinud ei olnud ma ammu olnud!
*Sama väsinud olin ma viimati Kõpu tuletornist üles ronides.

Pärlid ja kiiver



Kell 5.35. ilmselt polnud ei kukk ega koit veel ärganud. Mina olin üleval enne neid, poole kuueks olin ma juba Tallinna lennujaama check-in ’is. Varahommikust kohvi juues tulid mulle korraga meede ajad, mil igal esmaspäeval tuli sellisel kellaajal end lennujaama vedada, et igal reedel alles kõige hilisema lennuga (mis alalõpmata hilines) tagasi tulla. See oli naljakas tunne – segu tundest, mis pani õlgu võdistama, ja äratundmisrõõmust. Ainuke erinevus oli, et seekord sain ma koju tagasi juba samal õhtul, aga samuti pool päevast lennujaamades passides ja ikka kõige hilisema lennuga.
Pärast kuue aastast pausi olin ma jälle kord tööalaselt Trondheimis. Mul oli meeles olnud, et Værnes’i lennujaam oli imepisike ja mitte just kõige modernsem. Ma ei mäletanud, et selles lennujaama oleks isegi korralik pagasilint olemas olnud, eelmisel korral oli mu kohver lihtsalt prõmaki tillukesest praost tulevalt lindilt justkui välja sülitatud. Mitte et mul seekord oleks üldse pagasitki olnud, kuid pagasilindid hakkasid lihtsalt silma. Ja rangem turvakontroll. Mind ei olnud enam ammu kõrvale kutsutud. Ilmselt mõjusin ma 12-kraadise ilmaga oma sandaalidega lihtsalt liiga kummalisena.
„Kust te tulete?“ küsis neiu.
„Eestist,“ vastasin mina.
„Miks?“
„Miks me Eestist tuleme?“ mõtlesin ma omaette, „sest me elame seal,“ kuid suutsin oma sarkasmi seekord hammaste taga hoida. „Miks mida?“ küsisin ma turvaneiult.
„Mida te Trondheimis teete?“
„Mida? Mida? Emigreerume!“ tahtsin ma talle vastata. „Selle pärast meil pagasit ka, peale käsipagasi, kaasas pole, sest me kolime siia, hakkama maksumaksja raha eest elama, võtame teie töö ära ja üleüldse…“
Loomulikult ei vastanud ma talle niimoodi, vaid hoopis: „Me läheme koosolekule.“
„Kuhu?“
„Siia lähedale ehitusplatsile.“
„Kauaks?“ pinnis turvanaine edasi.
„Viieks tunniks.“
Ta oli vist nii täpsest vastusest üllatusest pahviks löödud või oli tal hea meel, et me „koosolekule“ terveks ülejäänud eluajaks ei jäänud, et rohkem küsimusi tal ei olnud. Mina ja mu kolleeg olime saanud kooolekul viibimiseks viieks tunniks „linnaloa“. Kas meid oleks oodanud samasugune küsimusterahe, kui me oleks uuesti lennujaama ilmunud kuus tundi hiljem. „Miks te hiljaks jäite?“ oleks ta meilt küsinud, „kus te veel käisite? Miks te valetasite, et koosolek kestab viis tundi?“Õnneks kestis koosolek neli tundi ja me jõudsime lennujaama tagasi „õigeaegselt“.
Võrreldes eelmise korraga oli Trondheim seekord hoopis teist nägu. Ei mingit Nidarosdomenit, ei jalutuskäike piki Nidaelva, ei Bakkelandi ega „õnne portaali“. Võib-olla oligi see parem, sest Kopenhaagenist moosiriiuliga Trondheimi lennates jäi mulle kõrvalistuja Aftenpostenile pilku heites silma esilehe pealkirja lõpp „…terror i Trondheim.“ Parem oli, et seekordne Trondheim oli ehitusplatsi, soojakute ja betooni näoga, porilombid ja teed olid betooniselt hallid ja kaetud killustikupuruga. Soojakukontori akende ees olid norrapäraselt mustrilised kardinad, aknast paistsid laual tuttava välimusega pakikesed, mis ilmselgelt sisaldasid lõunapausiks kaasa pakitud (pruuni) juustu- ja salaamivõileibu. Ehitusplatsil oli näha kümneid helkurvestides ja punastes kiivrites töömehi ringi siblimas. Jah, võib tõesti öelda, et seekordne Trondheim oli viimasest korrast üsnagi erinev. Kui välja arvata, et jälle kord torkasin ma oma riietusega silma. Norralased on teada-tuntud casual riietujad, ka ärikohtumiste jaoks ei pinguta nad riietusega rohkem kui igal teisel tavalisel tööpäeval, lipsu võib nende kaelas näha haruharva. Ja kuigi väidetakse, et naised kannavad tööl tihti seelikut ja pluusi, siis andke mulle andeks, aga mina ei ole seni näinud mitte ühtegi norra naist, kes oleks seelikuga tööl olnud. Kõrgetest kontsadest olen ma Norras ammu loobunud, kuid kleitidest ma loobuda ei kavatse. Isegi siis kui ma pean ehitusobjektidel turnima, sandaalides betoonilompide ja kruusa vahel liikuma. Ei! Kleidid vahetan ma välja alles siis kui ma näen kasvõi üht Norra naist seelikuga või üht Norra meest lipsuga tööl. Niisiis pole midagi imestada, et ma oma klassikalise musta kleidi, sandaalide ja pärlitega ehitusplatsil silma torkasin ja teistest erinesin. Eriti kui viimaseks aksessuaariks ehitusel ringi jalutamiseks sai punane kiiver. Pärlid ja punane kiiver – nii jäin ma norralastele seekord meelde.
(to be continued)

Wednesday, August 17, 2011

50-50-90% reegel

Minu puhul kipub otsuste tegemisel ikka kehtima 50-50-90% reegel: kui on 50-50% võimalus teha õige otsus, on tõenäosus 90% et ma teen vale otsuse. (Muidugi otsustamise hetkel on alati tegu õige otsusega, mis mõnikord alles hiljem osutub valeks otsuseks).
Seekordse kliendikohtumise planeerimisel uurisin ja puurisin ja kaalusin ja arvutasin pikalt, millise transpordivahendi kasuks otsustada. Auto? Rong? Buss? Lennuk? Valisin lennuki. Ja mis selgus! See oli ainuõige otsus! Sest üleujutuste tõttu on Norras üsna palju teid, k.a rongiliiklus, suletud.
Aga lennukid sõidavad. 50-50-90% reegel ei kehtinud!

Pilt on võetud VG-st.


Ilusad valed



Ma olen väga laisk kinos käija. Igakord kui näen mõne filmi treilerit mõtlen, et seda küll peab vaatama minema. Sinnapaika see jääbki. Eile vedas Kai mind kodust välja. Üle saja aasta käisin ma jälle kinos. Ma peaks seda tihedamini tegema. Vähemalt eilse filmi järgi otsustades.

Režissööri Pierre Salvadori ja näitlejanna Audrey Tautou ( Coco enne Chaneli”) edukas koostöö filmis Hindamatu jätkub värskes ja vaimukas romantilises komöödias Ilusad valed . 30-aastane Emilie (Audrey Tautou) peab juuksurisalongi ning annab heast tahtest nõu nii klientidele kui sõpradele. Ainus, keda ta kuidagi aidata ei suuda, on tema ema Maddy (Nathalie Baye), kes on pärast abikaasa lahkumist suures masenduses. Emiliesse on kõrvuni armunud töökaaslane Jean (Sami Bouajila), kes on aga liialt häbelik ega julge oma tundeid välja näidata. Viimaks söandab ta seda siiski teha anonüümkirjas, kuid Emiliel on sootuks teistsugused plaanid…

Esiteks meeldib mulle Audrey Tautou tohutult. Ma ei tea rolli, kuhu ta ei sobiks, seega ei tulnud mulle üllatusena, et ka Ilusate valede Amori-rolli sobis ta nagu valatult. Teiseks meeldib mulle prantsuse keel. Mis sellest et ma ei saa sõnagi aru. Kolmandaks oli film niivõrd armas, romantiline ja naljakas, et ma itsitasin vahetpidamata nagu väike plika. Pärast tööpäeva kulus selline lõõgastus ära.
Filmi moraal: ka pisikestel süütutel valedel, isegi kui nad on valetatud kellegi teise aitamiseks, tuju tõstmiseks, toovad alati kaasa paksult segadust, ka pettumusi ja vihastamist. Kuigi lõppkokkuvõttes võib nendest väikestest valedest siiski midagi head välja tulla. Armumine. Minevikust lahtilaskmine. Edasiliikumine. Elamine. Mõnikord on lihtsalt vaja natuke kaasaaitamist. Ja valetamist;)

Küll on hea, et Kai mind kodust välja tiris. Kel Kaid pole, minge omalkäel seda filmi vaatama. Igati väärt 1,45h ja 4,80eur'i.