Wednesday, June 2, 2010

IV



Kaugemalt hakkasid vaikselt helendama Hiiumaa tuled, vaikselt, kuid sihikindlalt tüüris meie valge laev tulede poole, mis tulid lähemale ja lähemale ning võtsid meid lõpuks tervitades vastu. „Tere tulemast Hiiumaale,“ tervitasid meid Hiiumaa paadid, autod, majakesed tee ääres ja Hiiumaa inimesed. Me olime väga oodatud. Vähemalt nii meile tundus.
Ei, Hiiumaa ei ole üldse ilus. Täiesti imeline paik, rahulik ja vaikne, nagu kergesse uneloori langenud. Üheks põhjuseks võis olla muidugi see, et jõudsime kohale piisavalt hilja, et kogu Hiiumaa oli juba jõudnud unne suikuda ja ainult tähed valgustasid inimtühje tänavaid. Siiski, ühe kohaliku kaubamaja tuled lõhkusid selle idülli ja parklas seisvatest autodest kostev muusika – paraparaparaparapapaa ja haartbreik meik mii ö däänser däänser – tõid saarele linnaliku vibratsiooni. Aga muidu olime me kõik saare lummuses juba esimestest minutitest alates, sellel saarel valitses salapärane miski, miski, mis tegi rahulikuks ja kõik kõige pisemadki muremõtted sõitsid viimase praamiga tagasi mandrile.
Saar oli meid oma lummusesse haaranud rahulikus augustiöö pimeduses, midagi rohkemat ei tundunud mõeldav olevat, aga oi kuidas me eksisime, ööbimiskohta jõudes jäime kõik mõneks ajaks sõnatult seisma ja uskuge mind, seda ei juhtu tihti, et kellelgi meist pole midagi öelda. Kes oleks võinud arvata, et paradiis vaid praamisõidu kaugusel on, nii käegakatsutavalt lähedal. Ja meie rumalad oleme seda siiani otsinud Balilt, Ibizalt, Costa Ricalt...Oh, oleks me vaid teadnud.
Aga siin me siis nüüd olime, seitse sõbrannat ja Rudolf, suud ammuli ja sõnatud. Kuuvalgus heitis valgust peegelsiledale merepinnale, taamal oli näha sadama tulesid ja üksikut majakat, männid, vaikus, rannaliiv „ja mere ääres väike maja ootamas on sind. Nii hea, nii hea on mõelda siis, et kuskil rannaliiv ja mere ääres väike maja ootamas on sind.“ See maja olekski justkui meid oodanud, kööki oli isegi tuli põlema unustatud. Pärast mõningast taastumist meid tabanud Hiiumaa ilust, pakkisime me end lahti ja otsustasime rannas ühe korraliku naisteka korraldada.
Loomulikult oli esimese asjana vaja üksteisele dieedinippe jagada. Justkui keegi meist seda tõepoolest vajaks, sest põhimõtteliselt alles seitsme peale kokku saame me ehk ühe veidikene ülekaalulise inimese, aga see ei takistanud meil informatsiooni vahetamast. Dieetide vallas on kõige kogenum ilma kahtlusteta Kai, pole olemas dieeti, mida ta ei oleks proovinud. Mina olen proovinud vaid kapsasupi ja tatrapudru-dieeti:
„See kapsasupp iseenesest oli üsna okei, selles mõttes, et see oli nagu täiesti tavaline supp. Ainult, et me töö juures otsustasime kõik korraga kaalust alla võtta ja seda dieeti proovida ning kõigil olid oma supid termoste ja karpidega kaasas. Kujutate siis ette, mis hais köögis lõuna ajal oli, kui kõik oma suppe soojendasid!“
„Aga aitas siis ka vä?“ Otse loomulikult tuli see küsimus Kailt.
„Noh iseenesest aitas jah, seda tuli nädal aega süüa, ma suutsin täpselt viis päeva. Reedel murdusin, sest reede oli peoõhtu, peoõhtu võrdus alkohol, aga kapsasupi-dieedi ajal oli alkohol keelatud. Nii ma siis leidsin, et ma olengi piisavalt juba alla võtnud – kaks või kolm kilo võtsin alla.“
„Aga ma olen kuulnud, et kuni 15 kilo võis sellega kaotada?“ Loomulikult oli küsija ikka Kai.
„No selge see, et võib. Kui sa kaalud näiteks sada kakskümmend kilo, aga kui sa kaalud 57 kg, siis on natuke keeruline viie päevaga viisteist kilo kaotada.“
Kai ohkas justkui oleks ta pettunud, justkui oleks tal oma 65kg ja 185cm juures viie päevaga võimalik üleüldse 15 kilo kaotada. Ta on kusagilt endale pähe võtnud, et on jäme nagu puupakk ning ürita siis sellisele midagi selgeks teha. Olles veendunud, et kapsasupi dieet imesid ei tee, võttis ta vastu otsuse sel nädalal mitte magusat süüa, pärast kella kuut loomulikult ka mitte.
„Aga see ei mõju ju, kui sa see nädal ei söö ja siis järgmisel nädalal hakkad uuesti sööma, sa oled ju täpselt samas kohas tagasi, kus praegu,“ ei suutnud Tiia Kai dieedist kuidagi sotti saada.
„No jaa, aga muidu ma sööksin kogu aeg, kogu aeg, kui kusagil mingid kommid ripakil on, on mul vaja neid süüa, sama kookide ja muude asjadega. Ma pean kogu aeg sööma!“
„Miks sa siis kogu aeg ennast ei piira? Miks sa ei või süüa seda šokolaadi, kui sul isu tuleb, sa ei pea ju tervet kilo endale sisse ajama? Miks sa ei või endale lubada seda koogitükki, kui sul selleks isu tuleb, sa ei pea ju kolme sööma!“
Olin Tiiaga täiesti nõus.
„Mul oli sama, et mida rohkem ma kaalusin ennast, mida rohkem ma mõtlesin, mida ja kui palju ma söön, mida rohkem ma ennast keelasin, seda rohkem ma juurde võtsin. Nüüd ma olen peaaegu kolm kilo alla võtnud.“
Kais tekkis jälle lootus: „Nii, räägi mulle, mis su saladus on?“ Üritasime talle kordamööda selgeks teha, et tuleb küll jälgida, mida süüa ja mitte üle pingutada, aga mida vähem oma peakest sellega vaevata, seda lihtsama vaevaga „üleliigsed“ kilod kaovad.
„Mida vähem sa mõtled, seda kiiremini su kilod kaovad. Ma näiteks söön õhtul nagu loom, meil on diivani ja külmkapi vahel isegi parkett ära kulunud, sest mul on kogu aeg vaja kapist midagi näksida. Ja just õhtul. Ja ma ei võta juurde, ma ei keela endale mitte midagi. Kui ma ikkagi tahan burgerit, siis ma ostan burgerit !“
„No jah, aga sa ei söö ju päeval!“
Aia! Kai vajutas mu valusa nupu peale. Mu söömisharjumused olid viimasel ajal kuidagi väga teravalt kõigil hambus. Eriti töö juures, kus kujutati ette, et ma näljutan ennast, et me Saaraga võistleme selles, kumb peenem on. Saara oli nende arvates juba haiglaselt peenike ja Maria oli sinna poole teel: „Miks noored naised niiviisi küll ennast näljutavad?“ Või on neil mingi haigus, et nad nii peenikesed on?“
Saara oli „haiglaselt peenike“ ja mina pidin oma söömisharjumusi ikka korralikult jälgima hakkama, eriti „nüüd, kui ma lapsi plaanin“. Mina ei teadnud, et ma lapsi plaanin, aga töö juures Tatraveskid teadsid. Jumal tänatud, et ma ka siiski teada sain. Igatahes enne puhkusele minekut jälgiti iga mu suutäit erilise hoole ja hellusega. Ma olen nõus, et mu söömisharjumused võivad tunduda eriti veidrad ja ega need kindlasti ka kõige tervislikumad ei ole, ma olen kõige sellega nõus, kuid see ei tähenda veel, et ma haige oleksin. Ei ole vaja mind anorektikuks tembeldada kogu mu 166.9 cm ja 55,5 kilo juures.
„Ma ei söö võib-olla päeval, aga õhtul söön ma absoluutselt kõike. Mulle meeldib teleka ees süüa, mulle meeldib midagi näksida kogu aeg.“
„Sa võid endale seda ju lubada ka, sa oled ju peenike.“ Kai ikka ei suutnud alla anda.
„Ma ei ole kunagi öelnudki, et ma paks olen, ma ei arvagi seda, ma lihtsalt ei tahaks nii lödi olla oma vanuse kohta, selline võdisev pekk...“
Mina ja Kai, kaks „pekikuubikut“ arutasime veel tükk aega trenni, kehakaalu ja kapsasupi teemadel. Teised lihtsalt ei jaksanud meid enam kuulata. Ja ausalt öeldes, pärast seda kui Kai arvas, et tema ei saa kabatšokki munas ja õlis praadida, sest siis on seal liiga palju kaloreid, andsin mina ka alla.
Las ta siis nädalakese paastub kommidest ja kookidest, sööb kapsalehte, teeb selle kõik tasa järgmise nädalaga ja siis imestab, miks ta kaal ei muutu.
Huvitav, millised kõrendid võiksid olla tema suurimaks eeskujuks ja iidoliks? Hollywoodi staarid, kes tänu oma kõhnusele näevad välja nagu jalutavad pulgakommid – suure pea ja piitspeenikese kehaga?
......

No comments:

Post a Comment