Saturday, September 19, 2009

Rongist maas

Olen oma lubadustega veidike rongist maas, niisama vedelema jäänud ja aega surnuks löönud, 66 kirjutatud lehekülje asemel on "spungiromaanist" hetkel kirjutatud 53. Vahepeal lihtsalt tekkis paus, ei jooksnud sõnad kuidagi edasi, mõtetest rääkimata, kõik, mis ma kirja panin, kadus järgmisel hetkel delete nupuga nagu imeväel, aga mõned lõigud siiski:

Teeviit näitas 10 kilomeetrit Ussisilmani. Viimase tühjendatud siidripurgiga hakkas otsa saama ka meie road-trip. Kahju, et otsa sai, aga siiski ei tasu olla kurb, et see lõppes, vaid õnnelik, et see juhtus. Oleme küll kõik erinevad, kõik oma rumalustega, enda arvates aga ikka kõige targemad, aga me oleme siiski üksteise jaoks olemas. Sellelt reisilt jäi mind eriti kummitama Tiia lause: „Ma olen kindel, et te küll tulete mulle appi, ükskõik kus ja kuna mul abi vaja on, ning mina olen ka alati vaid telefonikõne kaugusel“. Kas ei tekita selline sõprus südames sooja tunnet? Me võime üksteise peale karjuda, üksteisele halvasti öelda, üksteisest mitte aru saada ja üksteist isegi taga klatšida (ikka hea pärast, onju), aga me oleme siiski üksteisel olemas. Vahet ei ole, mis juhtub või ei juhtu, isegi kui me aeg-ajalt mitu kuud ei suhtle, ei tähenda see seda, et me oleks üksteist unustanud, vahel lihtsalt tulevad teised tähtsad asjad vahele. Nagu mehed ja olme ja töö. Ei saa kogu aeg mööda trendikaid lounge liuelda ja veiniklaasi taga elu üle filosofeerida.
Jah, tõesti! Olme ja argipäev hakkas ka seekord peale pressima. Siidripurk ja naistekas ei olnud ainukesed, mis hakkasid otsa saama. Ka suvi hakkas otsa saama, päike oli küll veel kõrgel taevas, aga ei pruunistanud enam nii nagu kuu-kaks tagasi, september hiilis vaikselt aga järjekindlalt lähemale. Sellega koos ka puhkuselõpp ja tööle minek.
Oh, see tööle minek! See kõlab nagu põrgutules põlemine ja igavene piin – ausalt ilma liialdamata ma ei taha tööle minna. Puhkusele minnes jäid nii paljud draamad lõpetamata, nii palju suhteid klaarimata ja „selgeks rääkimata“, ega need siis kuhugi kadunud pole. Ma tunnen oma Töökohta, esimene päev ehk lastakse rahulikult aklimatiseeruda ja siis kistakse kõik poolikud draamad jälle lahti: „Mäletad, siis kui me puhkusele läksime, siis proua M. Saatis selle kirja, ei tea kas see siis jõudis ka härra P.-ni. Sa tead küll, millest ma räägin....“
Kas ma tõesti olen nii halb inimene eelnevas elus olnud, et mind niiviisi karistatakse? Mida ma nii palju halba teinud olen?

Umbes kuu aega tagasi leidsin ma ajalehest töökuulutuse – see oli täpselt minu töökoht, ma teadsin, et pean selle töö saama. Ma isegi ei kahelnud, et selle töö saan, sest kui ma seda ei oska, siis ei oska ma mitte midagi. Ma tundsin, kuidas enesekindlus täiega pähe lõi. Vaimusilmas ma juba kujutasin, kuidas ma pärast puhkust tööle lähen, ilmeka žestiga valge paberilehe võtan ja sellele suurte tähtedega „LAHKUMISAVALDUS“ kirjutan. Juba enne kandideerimist jooksis mu tulevik mu silme eest läbi – nii roosililne ja ilus, uusi väljakutseid ja võimalusi pakkuv.
Mind kutsutigi vestlusele, olin küll kõrges palavikus, köhane ja nohune, kuid see tühiasi ei takistanud mul minna ja võtta vastu Unistuste Töö. Kahe päeva pärast lubati mulle teada anda, kas pääsen edasi teise vooru. Kaks päeva istusin ma nagu sütel ja ootasin telefonikõnet. Telefonikõnesid tuli, aga MITTE SEDA MIDA MINA OOTASIN. Ma olin hulluks minemas! Kindlasti on kõik meist kunagi midagi nii väga tahtnud, et ei oska seda sõnadessegi panna, ei jaksa seda ära oodata – seda taevamannat. Ka teised olid suht kindlad, et ma saan selle töö, nad tunnevad mind nii hästi ja teadsid ka, et see on täpselt see töö, mis mu silma särama paneks. Kui teise päeva õhtuks ei olnud oodatud telefonikõnet ikka tulnud, mõtlesin oma meilboksi pilgu heita – noh nii igaks juhuks. Moodsad ajad, mine tea, äkki antakse meili teel teada. Meilboksis oligi kiri pealkirjaga „kandideerimise tagasiside“. Oleksin ju kohe võinud aimata, et sellise pealkirjaga meilid ei tähenda kunagi head, aga lootus sureb viimasena ja lootus püsis seni, kuni nägin ära kirja alguse: „Lugupeetud kandideerija, täname Teid....“
Lõppu ei olnud vaja lugedagi. Ai, see oli valus, see oli tõeliselt valus. See oli justkui minu tõehetk – võib olla ma ei olegi siiski nii tark ja tubli, andekas ja vaimukas nagu ma arvasin, võib-olla on emmel õigus, et mul aeg-ajalt ebaadekvaatselt kõrge enesehinnang. Kurat, kui valus oli teada saada, et olen tegelikult nii nõrk, et pääse isegi teise vooru – isegi mitte teise vooru. Ma jäin sadade omasugustega ukse taha.
Kõige pealt olin ma kurb, tõeliselt kurb. Siis olin ma natuke aega masenduses. Siis natuke jälle kurb ja siis vihane.
Esiteks vihane enda peale. Kuidas kurat ma suutsin selle ära rikkuda? Muudkui räägin kõigile, et olen teistsugune ja mul on kindlad sihid ja kui sihid on paigas, siis neid saavutada ei ole mitte mingi raskus. Mul oli ju siht paigas – kuidas ma siis sain ennast ukse taha lasta jätta?
Teiseks olin ma vihane Suure ja Tähtsa Ettevõtte peale, kus ma hetkel töötan. See on ära rikkunud mu CV. Paratamatult pean ma igal töövestlusel rääkima ka oma praegusest tööst, ja kui see töö on sisutu, kui ma olen paljas Mutrike, tilluke tilluke Seib, Suurte ja Tähtsate Juhtide keskel, kellest ei sõltu ega olene mitte midagi, siis ma ei saa ju rääkida midagi muud. Jah, ma võiksin ju ilustada ja keerutada ja oma tööd ka tähtsana näidata, aga kui ma ei tunne seda, siis ma ei oska valetada. Ma ütlengi oma lapsesuuga, et teen hetkel tööd, mis ei paku mulle midagi, kus puuduvad arenguvõimalused, kuigi ma tean, et ma olen võimeline palju rohkemaks. Loomulikult tekib küsimus, miks ma seda tööd siis teen. Miks? Võib-olla see siiski ongi kõik, mida mu aju suudab vastu võtta. Minu jaoks oli see töö päästerõngaks pärast koondamist, ma leidsin, et on õige võtta vastu üks kõik, milline töö, selle asemel, et töötu sentide eest kodus istuda ja segaseks minna. Aga tundub, et see ei olnud õige otsus. See Suur ja Tähtis Ettevõte on kui must plekk minu CV peal – keegi ei usu enam, et mul on potenisaali rohkemaks. Ja mida kauemaks ma sinna jään, seda vähem seda usutakse. Issand jumal, kas tõesti teliku lukustussilindri tihendite müük ongi minu saatus? EIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIII!
Kolmandaks olin ma vihane selle peale, et räägin, mis ma räägin, loeb ikkagi Paber ja Tiitel
Mind heideti kõrvale, sest ma ei ole viimased kaks aastat omanud Kõlava Tiitliga Ametit. Kedagi ei huvita, mis inimene sa olla võid, keegi ei vaevu sind tundma õppimagi, kedagi ei huvita, mis sa varem saavutanud oled ja milleks sa võimeline oleksid, sest see kui sa oled pikemat aega Juht olnud, see räägib enda eest, siis on sinu ees kõik uksed valla. Tiitel loeb. Mitte inimene. Ja noh nii in general, loeb ka pugemine ja selja taga ussitamine.
Ma olen siiamaani vihane, et ma sellega hakkama ei saanud, aga ma olen leppinud, et elu läheb edasi. Kunagi pean ka mina oma kirsi leidma! Kunagi.... Ma ei anna alla, tehke mis tahate, aga ma ei anna alla! Ja ma ei anna ka alla Suures ja Tähtsas Ettevõttes, sest just seda nad ootavadki, et ma jälle murduks – ei, ma ei paku neile seda naudingut. Kunagi peab saabuma minu kirss, kunagi saan ma lubada endale seda luksust, et suu avada.
Ma ei jää elu lõpuni läbi põleva rõnga hüppavaks delfiiniks, kuigi ma korra jäin siiski mõtlema, et ehk oleks õige aeg seekord alla anda, sest mul hakkab tekkima „superstaari“-efekt. Need õnnetud lauluoskamatud ja kehva kaubandusliku välimusega superstaariks pürgijad ju ka teavad, et nendest saab staar, nendes on midagi, nad veel saavutavad midagi. Aga meie ju kõrvalt vaatame pealt, kuidas nad ennast narriks teevad ja laulda EI oska. Ei oska ja kõik, kuigi nad ise on veendunud oma imekaunis kordumatus lauluhääles ja väljanägemises. Võib olla olen mina ka see oskamatu laululind, kes end lihtsalt narriks teeb?

Olgu ma see oskamatu laululind, aga ühte ma pean ikkagi suutma – ma lähen põrgutulle tagasi pea püsti ja rind ees. Ma ei kavatse Tähtsate Juhtide keskel närtsida, ma ei ole niisama lilleke, ma olen ikkagi umbrohi.

No comments:

Post a Comment